Kes sobiks interneti infomere valitsejaks?
Miks merest ja vähemalt inimese osas seda valitsevatest reeglitest rääkida tuleneb sellest, et mingil intuitiivsel põhjusel räägime internetist kui infomerest ja selles orienteerumisel kasutame surfamise sõna. Kuna interneti valitsemise üle vaieldakse palju märgatavamal ja häirivamal moel, võib võrdlus merekorraldusega pilti rikastada ja ideid pakkuda. Sarnast mõtet arendas äsja BBC vahendusel Surrey ülikooliprofessor Alan Woodward, keda huvitab interneti parima valitseja temaatika, märkis Kristjan Port saates Portaal.
Paljud peavad internetti demokraatlikuks ja isereguleeruvaks nähtuseks, mis seetõttu ei vajakski valitsejaid ega juhte. Tegemist on eksliku illusiooniga, sest näilise vabaduse kiuste või just selle jaoks on internet tõsiselt reguleeritud keskkond. Näiteks ei tunneks keegi end vaba netikodanikuna, kui mõni teine võib tema veebinime koos aadressiga endale võtta. Järelikult on vaja nimesid ja aadresse hallata ning nende väljastamist ja omandit reguleerida. Ülesanne on näiliselt rahvusvahelise, mitut huvipoolt ühendava organisatsiooni ICANN’i hallata.
Organisatsiooni ülesandeks on koordineerida internetis kasutatavate identifikaatorite süsteemi ja tagada selle katkematu ja turvaline toimimine. Juhul, kui nimede süsteem ei toimi nagu ette nähtud, võivad inimeste inforännakud lõppeda näiteks kurjategijate poolt sätitud libasihtpunktides, kus neid siis otsesemalt või kaudsemalt röövitakse. Veelgi dramaatilisemaks tagajärjeks on interneti „välja lülitamine“ ehk olukord, kui tänu adresseerimise probleemidele info liiklus katkeb.
Midagi taolist lubas märtsi lõpus teha kuulus häkkerite rühmitus „Anonymous“ väljendamaks pahameelt SOPA, PIPA ja ACTA taga seisvate jõudude pealetungi üle. Kuulujuttude põhjal oleks pidanud laupäeval, 31. märtsil internet kogu maailmas rikki minema, kui häkkerid oleks nimeservereid rünnates need kättesaadamatuks muutnud. Operation Global Blackout 2012 osutus siiski vaid jutuks või mõnedel arvamustel selle grupi tüüpiliseks käitumiseks. Ometi kõneleb see seik ridade vahelt, et kõik pole interneti püsimisega nii korras nagu võiks arvata.
Üheks põhjuseks ongi juba mainitud nimeserverite haldamise formaalselt akuraatne, aga reaalselt kirju kultuur, mis koosneb erinevates riikides, erinevate organisatsioonide poolt hallatud ja erinevatel tehnoloogiatel jooksutatud tehniliste süsteemide paljususest. Pelgalt juba süsteemi komponentide paljusus põhjustab turvaprobleeme, osa milledest on põhjustatud inimlikust ja organisatoorsest aeglusest näiteks turvaaukude lappimisel, kuid ära ei tohi unustada huvi poliitiliselt ja ideoloogiliselt motiveeritud aukude vastu. Rääkimata inimkäitumist ekspluateerivatest rünnakutest.
Viimaste kohta leiab arvukalt näiteid armukesi, väljapressimist või muu humaanse ekspluateerimist demonstreerivatest põnevusfilmidest. Tulles nüüd interneti valitsemise teema juurde tagasi, siis alates 2006. aastast on püütud luua rahvusvahelist, hästi koordineeritult toimivat haldavat organisatsiooni. Paraku pole asi kuue aastaga kuigi palju edasi liikunud. Tegemist on tõsise muresõnumiga, mille sisuks on maailma hakkamasaamatuse kasvamine ajal, kui Internet on muutumas üha keerulisemaks ja kõikide jaoks üha olulisemaks nähtuseks.
Täna kisuvad internetijuhet ühelt poolt poliitiliselt motiveeritud Venemaa, Hiina ja India, kelle vastas on USA oma huvidega ning oma juhe on peos ka paljudel Lääneliku demokraatia esindajatel, keda teevad murelikuks ükskõik millise juba mainitud jõu võit. Samas ihaldavad kõik indiviidid stabiilset internetti ja see on omakorda ohu allikaks, mida aitab mõista meretarkus – arg mees eelistab vaikse vee despotismi tormilisele vabadusele. Tõenäoliselt on inimlik mugavus ja ise mitte midagi tegemine üheks suurimaks internetti ähvardavaks ohuks.
Kui ajakiri Time tegi 2006. aastal sinust ja minust aasta tegija, peeti silmas netile sisu loomist. Täna hakkab realiseeruma aeg, kui peab rääkima vastutusest. Levivad kuuldused, et jooksva aasta Time’ inimeseks pakutakse „slaktivisti“. Tegemist on isikuga, kes osaleb kellegi aktivisti käivitatud protestides juhul, kui ta saab seda teha mugavalt, kodust näiteks läbi sotsiaalmeedia. Küsi nüüd endalt, kas sooviksid sellist inimest internetti valitsema?
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!