Sellel on ka vähemalt lääne inimese seisukohast naljakas põhjus: Jaapanis armastavad inimesed ka pesemise ajal telefoni näppida ning tahavad selle vähemalt duširuumi kaasa võtta. Eks ole nunnu: jaapanlane vaeseke ei saa pesta ka, kui sinnajuurde sotsiaalmeediat või tšätti ei skrolli!

Esimene veekindel telefon, mida vähemalt Jaapanis müüma hakati, oli Casio Canu 502S, tuntud ka nimega G’zOne. Aasta siis oli 2005, mis tähendab, et iPhone'i tulekuni ja praeguses mõistes nutiajastu sünnini oli veel paar aastat aega.

Nii et mujal maailmas "tavalisena" müüdavad mudelid on Jaapanis omandanud juba ka veele vastupidavuse. Kui see pole võimalik, siis pole mõtet seadet sinna turule pakkuda.

Näiteks LG ei hakanud oma tänavukevadist tippmudelit G5 koguni tõusva päikese maale viima, sest mooduldisain (eemaldatavad komponendid) ei võimaldanud telefoni veele vastupidavaks muuta.

Tootjad üldiselt veele vastupidavate seadmete omal käel testimist pigem ei julgusta. Ka peaks veehuviline esmalt kontrollima, kas garantii ikka katab vee poolt põhjustatud kahjustused. Näiteks iPhone 7 ja 7 Plusi puhul ei kata, kuigi IP on 67 ehk peaks üle elama meetrisügavuse sukeldumise poole tunni jooksul.

Lõpetuseks on ilmselt mõistlik meenutada, et veekindel nutiseade tähendab pelgalt teatud tingimustes vedelikele vastupidavust. Näiteks levinud IP68 tähis ütleb, et seade peaks töökorda jääma kuni pool tundi kuni pooleteise meetri sügavusel vees viibides.