Häda on aga selles, et iTunes ja teised sarnased teenused hakkavad juba vanamoeliseks muutuma. Need töötavad omas vallas endiselt imehästi (teenused, mitte tarkvara), ja iTunesi menüüle pole Xbox Live'i või PlayStation Store'i pakutavast vastast. Lihtsalt iTunesi a la carte ärimudel, kus teatud sisuüksus maksab kindla summa, hakkab vananema. Ebaoluliseks muutuma. See pole päris vastavuses sellega, kuidas veeb töötab.

Tundub lausa paradoksaalne, et veebikultuur saadab iTunesi praeguse ärimudeli ajaloo prügikasti.

Seniseid ärimudeleid ebaoluliseks muutev kultuurimuutus on... piraatlus. Asi on selles, et kui inimesed on kõikjalt netist hunnikutes kraami alla laadinud, tundub veider ja tagurlik naasta digiautorikaitse süsteemidega kaitstud kraami juurde, kus maksmine toimub tükikaupa.

Selle mõju toob veebi toetumine puudujäägimajanduselt küllusmajandusele. Kasutajad teavad, et kui tootjal on põhikulud seljataga, ei maksa digiobjekti uue koopia väljastamine praktiliselt midagi. Seetõttu ongi piraatmaterjali nii kerge kõikjalt leida, te lihtsalt klõpsate hiirega ja laete koopia alla. Kopeerimine on üks põhiviise, kuidas internet funktsioneerib.

See on kinnistanud inimestes nn puhvetimentaliteedi: makske ühenduse eest ja laadige alla, mida soovite. Digiajastu on muutnud kunagise muutumatu tõe (äri tähendab toote eest maksmist) palju segasemaks. Sisu on kergesti taastoodetav ja inimesed suhtuvad sellesse just nii. Nii et maksmine toimub millegi muu eest. Tavaliselt makstakse selle eest, mida digiobjekti kombel palju pole, näiteks lavaesinemise eest.

Nüüd leidub ka täiesti seaduslikke viise, mis inimestes täiesti tasuta "söö, palju jaksad" mentaliteeti kinnistavad.

Näiteks Hulu või telejaamade omade saitide puhul võite vaadata videosid terve kuu ja ei jõua isegi lähedale sellele, et kõik oleks ära nähtud. Grooveshark, Songza ja YouTube võimaldavad elu lõpuni tasuta muusikat kuulata. Kättesaadavad on enam kui kümneks elueaks ajakirja- ja ajaleheartiklid ja nett pakub ka pea kõiki inglise keeles kirjutatud klassikuid enne 1900. aastat.

Veeb on "söö, palju jaksad" omaks võtnud. See esindabki seda, kuidas internet teoreetiliselt töötab: praktiliselt kuluvaba koopiate loomine millegi põhjal.

Sellega kaasneb muidugi "väike" probleem: kui inimesed on selle rootsi lauaga harjunud, kuidas tootjad saaks raha teha? Koopiad võivad ju olla praktiliselt kuluvabad, aga esimene koopia pole kohe mitte. Filmid ja telesaated vajavad endiselt kaameraid, meeskondi, näitlejaid ja stsenaariumeid. Muusika vajab endiselt salvestusstuudioid ja turundust.

Sõnad abonoment või tellimus on tehnikamaailmas ikka negatiivset kõla omanud, peamiselt sest seostub rentimisega. Esimesed tellimsepõhised teenused nagu Rhapsody täitsid meie seadmed sisuga, mis kadus, kui tellimus katkes. Mitte just meeldiv neile, kes muusika- või filmikogusid rajasid.

Aga abonomendimudel võib töötada, milleks on kaks head näidet: Netflix ja eMusic. Mõlemad on edukad eri põhjustel ja esindavad omal moel veebi tulevikku. Mõlemad lahendavad probleemi, kuidas sisu digiäris rahaks muuta.

"Rootsi laua" veebiga kaasneb tunne, et valikud on lõputud. See meenutab vaba pääsu kommipoodi ja siis natuke hiljem püüdu panna inimesi iga kommi ja kokapudeli eest maksma. Nad tõenäoliselt vaatavad teid lihtsalt naljaka näoga.

Abonomendid ütlevad aga: makske nii mitu dollarit kuus ja võite võtta kõike, mida tahate. Seda teeb ka Netflix. See ei küsi raha iga filmi eest nagu iTunes, PSN või On-Demand, vaid küsib kuuraha - ise teate, mida selle eest korda saadate. Oste ei saa alles hoida, aga see mudel töötab ikka, sest paljud inimesed pigem laenaks vanu filme ja telesarju kui omaks neid. See leiab kesktee vana mudeli ja veebi tasuta (piraat-) või reklaamitoega sisu vahel.

USA kolmas suurim digimuusikamüüja eMusic pakub veel veidi erinevat lahendust. Siin tuleb maksta kindel tasu kindla arvu laulude eest kuus, mida saab endale jätta (digiautoriõiguste-vabad MP3'd). Siin loeb samuti striimingusaitide pakutav massiivne valik, millele äri on ehitatud ja samas üsna kõrgekvaliteediliste digifailide alleshoidmise võimalus.

Selle asemel, et kindlates poodides üksikuid kaupu jahtida, maksate teel sinna tollipunktides. See puudutab, kuidas uued ärimudelid tulevad toime interneti loodud kultuurimuutustega. iTunes ja teised teenused saavad jah praegu kenasti hakkama (kuigi näiteks iTunes tuleb vaevu omadega "nulli"), aga see võib muutuda, kui veebiga kasvanud põlvkond suureks saab. Kõike tagasi Pandora laekasse panna pole enam võimalik, nüüd tuleb reaalsusega rindu pista ja leida viise, kuidas puhvetimentaliteedilt raha teenida. Netflix ja eMusic on kaks võimalust. Apple'i poolt Lala äraostmine vihjab teistele viisidele tulevikus.

Sisu üksi pole tähtis, loevad ka mugavus ja väärtus. Torrentid on jah kerge viis midagi saada, aga see on ebaseaduslik ja tihti tülikas. Netflix trumpab selle üle, sest võimaldab mugavalt teleri ees istuda ja lihtsalt igasugust kraami vaadata. eMusic lööb albumitorrentite kasutamise üle, sest muusikat on kerge leida, alla laadida ja oma ellu lisada. Õppetund on selge: andke inimestele kergemaid ja paremaid viise kuidas "süüa, palju nad jaksavad". Kes sellega sõdib, peab hääbuma.

Lõppude lõpuks, kui juba kommipoes olete, kumba eelistate? Kas kindla summa eest isu täis söömist, või hoolega raha käes veeretades ja kaupa valides, püüdes hoolega unustada, et eksisteerib tõhusam viis?