FORTE INTERVJUU: Lars Liljeryd – mees, tänu kellele digimuusika tänapäeval nii levinud on

 (2)

FORTE INTERVJUU: Lars Liljeryd – mees, tänu kellele digimuusika tänapäeval nii levinud on
Lars Liljeryd (Foto: epo.org, pressifoto)

66aastane rootslane Lars Liljeryd kandideeris tänavu Euroopa Leiutaja Auhinnale ehk nn teadlaste Oscarile, kuna leiutas 2002. a tõhusa meetodi digiheli tihendamiseks.

See tõstis digihelitehnika kvaliteedi uuele tasemele ja lubas näiteks MP3- ja AAC-faile varasemaga võrreldes 30-50% võrra tõhusamalt tihendada.

Meetod nimega SBR (ingl Spectral Band Replication, ee spektritaaste) on digimuusika kodeerimisstandardi HE-AAC 1. ja 2. versiooni osa. See parandab heli- ja kõnekoodekite kvaliteeti ning annab eriti häid tulemusi mobiilsidele ja striimingule iseloomulike madalate bitikiiruste juures.

SBR hoolitseb selle eest, et tavamoel kooditakse ainult spektri alumine madalam osa, edastatavale signaalile liidetakse aga teave, mis võimaldab vastuvõetud signaali alusel selle kõrgemad sagedused taastada.

SBR on tänapäeval kasutusel hinnanguliselt kuues miljardis aparaadis videokaameratest ja salvestusseadmetest arvutite ja nutitelefonideni. Seda toetavad muuhulgas iTunes, Adobe’i Flash Player, digiringhäälingute võrgustik Digital Radio Mondiale ja mitme riigi televõrgud.

Elate Rootsis, aga kas olete Eestis ka käinud?

Jah, aga see oli 1990-ndatel. Ma olen alati mere vastu huvi tundnud – mul on olnud mitu jahti. Sattusime sõpradega pidutsedes ja aega veetes juhuslikult Tallinnasse Piritale. Kohtasime meest, kel palusin oma aluse korda teha, värvida ja siit-sealt parandada.

Seotud lood:

Kokkuvõttes veetsin seal pausidega vist neli kuud! Ta töötas mingi vana vene sadama juures, mis oli tohutu suur (Balti Laevaremonditehas – M.K.). Meil oli seal ülitore, inimesed olid meeldivad ja töölised osavad.

Loe veel

Ma sõitsin sel ajal palju „Estonia“ pardal. Ma tundsin sealseid insenere ja käisin isegi kaptenil külas. Seetõttu olin väga löödud, kui „Estonia“ katastroof aset leidis.

Hiljem Eestit pole külastanud?

Ei, aga järgmisel aastal tulen, sest lähen kruiisile, mis algab Kopenhaagenis ja sõidab kõik põhjamaad läbi. Tuleme Eestisse ja Tallinna siis ka.

Ootan väga taaskohtumist vanalinnaga, et näha, mis sellest saanud on. Kui ma viimati seal olin, siis hakati seda alles korda tegema.

Miks SBR-i eest alles nüüd teadlaste Oscarile kandideerima pääsesite? Žürii valib auhinda püüdma leiutised, mis on enda kasulikkust ühiskonnale juba tõestanud, aga kas selleks pidi meetod kuuele miljardile seadmele jõudma? Miljardist oleks äkki piisanud?

(Naerab magusalt) Pole aimugi, küsi nende käest. Info levib aeglaselt. EIA auhindade žürii jälgib ka leiutiste kommertsedu ja SBR-ile on see tõesti osaks saanud.

Mu leiutise jaoks toimus suur läbimurre 2007. aastal, kui Dolby mu firma (Coding Technologies AB – L.J.) ära ostis. Minu nimi oli varaseimate ja enimlevinud SRB-alaste patentidega seotud, ju siis EIA esindajad märkasid seda.

Dolby toodab palju patente ja ka nende jätkupatente. Nad on seetõttu ka nii Euroopas kui ka mujal maailmas patendiametitele hea partner. Ju siis EIA auhinda esindavad

Mida rahaga peale hakkasite? Dolby maksis firma eest 250 miljonit USA dollarit sularahas.

Ega nad seda mulle andnud, ikka investoritele. Jah, olin ise ka investor, aga väike tegija. Enamik rahast läks suurinvestoritele. Ma sain piisavalt, et head elu elada, näiteks endale korralik elupaik osta. Aga teiste kõrval olin ikka väike hiireke!

Mis teile Dolby puhul muljet avaldab?

Nad on väga professionaalsed, neil töötavad head teadlased, aga nad oskavad oma leiutiste abil ka äri teha. Maailmas on kindlasti palju firmasid, mis fantastilisi asju leiutavad, aga ei oska seda hiljem hästi rahaks teha. Dolby oskab mõlemat.

Nad alustasid tegevust 1965. aastal ja ma hoidsin nendega kontakti juba 1970-ndate alguses, nii et olen nende ajalooga hästi kursis. Dolby on mulle alati muljet avaldanud. Oma lapsukese nende hoole alla andmine oli mulle justkui täitunud unistus.

Kas olete kunagi mõelnud ka SBR-i avatud formaadiks muutmisele, selle asemel, et see patenteerida?

Me tegelikult pidime selle patenteerima, sest kogusime kasutajatelt litsentsitasusid. Kõik meie tehnoloogiad olid tegelikult avatud, sest me avaldasime nii algoritmid kui ka lähtekoodi.

Ma olin esialgu vägagi lähtekoodi ja algoritmide avalikustamise vastu – kartsin, et kõik võib kaduma minna. Aga lõpuks mõistsin, mis sellest on kasu.

Paljud suurkorporatsioonid ei nõustu erakätes lähtekoodi ja tehnoloogiat kasutama, nii et kui nad avatud vormingut kasutama hakkavad, näiteks HE-AACi, ja koodekifirma pankrotti läheb, siis saab kõike edasi arendada, sest lähtekood ja algoritmid on avalikult ilmunud.

Kas usute, et kadudeta andmetihendus (lossless compression) võiks SBR-iga võrreldavat uuendust näha?

Tead, ei usu. Puristid ei näe tihendamisel mõtet, kui saavad kadudeta heli kuulata.

Mäletan, et 1997. aastal oma esimese patendi registreerides küsisin ühelt kiudoptika-tehnoloogiaga tegelevalt Rootsi firmalt, et kas nad on muusika tihendamisest huvitatud. Nemad vastasid, et nüüd ju on ribalaiust nii palju – miljon korda rohkem kui enne –, et meil pole su tihendamist vaja. Ma vastasin omakorda, et te ainult oodake (naerab).

Mida rohkem ribalaiust meil on, seda rohkem rakendusi selle kasutamiseks leiutatakse ja toodetakse. Nii et tihendamine on alati vajalik. Välja arvatud muidugi puristidele.

Mina ise tihendan oma lemmikmuusikat küll, oma töö juures, laboris, kodus köögis ja... Mulle pole kadudeta kvaliteeti vaja.

Mõni kaasaskantav kõlar või muu heliesitusseade ei mängigi kadudeta formaate.

Täpselt! Ja kui juba raadiolingid mängus on, mobiiltelefonis või satelliidi kaudu, siis peab alati infot tihendama.

Lars Liljeryd (Foto: epo.org, pressifoto)

Te olete ise ka muusikaentusiast…

Jah!

Kuidas ise muusikaga tegelete, mängite pille?

Trumme. Ma olen ka ju ammune heliinsener, salvestan muusikat.

Bändi ka teete?

Jah, ma olen paljudes bändides olnud. Kahel neist oli Rootsis kunagi ka „Top Ten Hit Parade’is“ esikohahitt. Need olid Sweet Wine and Moonlighters. Mõlemad olid Rootsis 1970ndatel tuntud.

Mulle on alati Rootsi popmuusika meeldinud. ABBA, Roxette, Ace of Base, Army of Lovers...

Jah, ma ütleks, et Sweet Wine oli ka midagi selletaolist, aga varem.

Nagu Army of Lovers?

Ei, nagu Roxette ikka (kihistab). Ma tutvusin Roxette'i Per Gesslega siis, kui ta oli väga noor ja mina töötasin stuudios helitehnikuna. Ta tuli produtsendile prooviesinemist tegema.

Gessle oli täitsa korralik, aga produtsent ütles talle, et "Tead, tule tagasi, kui vanemaks saad ja su muusika veidi küpsem on!". Arvan, et see produtsent täna kahetseb, et Gesslele lepingut ei pakkunud.

Kes teile endale kuulsatest Rootsi esinejatest meeldib?

Rootsist on mu lemmik Andreas Aleman, aga ta on kuulus pigem Stockholmis, mitte üldiselt. Ta teeb Ameerika lääneranniku muusikat, mis on mu lemmik.

Ta on väga hea laulja ja klahvpillimängija, ning tema bändis on parimad muusikud, keda Rootsist leida võid. Guugelda teda ja ta meeldib sulle.

Millisel kujul tavaliselt ise muusikat kuulate? CD, DVD, vinüül, striiming...?

Tavaliselt striiming. Ma kuulan palju internetiraadioid, striimin Ameerika jaamu. Mulle väga meeldib Ameerika lääneranniku rokk (ingl West Coast Americana, West Coast Roots Rock). Lisaks näiteks smooth jazz, natuke heavy funk’i.

Kuidas striiminguteenuste helikvaliteediga rahul olete, näiteks Spotifyga?

Spotify on tavaliselt kõrge kvaliteediga, sest nad kasutavad palju bitte, tavapärasel helikodeerimisel suurt bitikiirust. Aga kadudeta muusika striiming tavainimestele – sellesse ma ei usu, see läheb liiga kalliks maksma. Mida rohkem andmeid edastad, seda rohkem raha kulub. Keegi peab selle ju kinni maksma. Sestap ma tihendamisse usungi.

Kui sa oled purist, siis võid ju ise kadudeta salvestada ja arvutisse talletada. Aga ma usun, et nii heli kui ka video tihendamine on siin, et jääda.

Mis teie lemmik striiminguteenus on?

See on RadioTunes. Ameerika oma, pakub korraga umbes 30 kanalit. Väga hea muusika, parim raadiojaam internetis. Lääneranniku rokki täis muidugi.

Kas telefoni teel ka muusikat kuulate?

Mitte kunagi. Aga ma arvan, et kvaliteet on tänapäeval vastuvõetud. Kui aeg viis kuni kümme aastat tagasi kerida, siis oli see ikka jube halb. Aga nüüd on juba piisavalt hea.

Lars Liljeryd (Foto: epo.org, pressifoto)

Mida arvate tänapäeva muusikatööstuses toimuvast volüümisõjast (loudness war)? Kas helivaljuse võidujooksust on võimalik taanduda?

Ma tegelen selle küsimusega. Püüan juurutada uusi standardeid, mis ei võimaldaks rohkem kui -23 detsibelli suurust LUFS-i (helivaljuse ühikute hulka võrreldes kogu volüümi-diapasooniga; ingl loudness units relative to full scale).

Ma arvan, et veebipõhises heliedastuses kujuneb piirmääraks -15 dB LUFS-i. Ja ma arvan, et õige ka, sest miks peaks leiduma olukordi, kus kuulad toredat pala, mis on nii tasane, et pead volüümi põhja keerama ning siis järgmine pala lihtsalt tapab oma valjusega. Ma leian, et see on rumal.

Nii et juurutan uusi standardeid, tutvustan Rootsi inimestele tehnoloogiat ja seda, kuidas helivaljus normaalsel tasemel hoida.

Olen Rootsis seotud ka mittetulundusühinguga Öppna Kanalen (ee Avatud Kanal). See on vabatahtlike organisatsioonide poolt kasutatav TV-kanal, nad pole erilised tehnikainimesed, nii et ma loon nende jaoks tööriistu, et heli ikka heal tasemel hoida.

Kas digimuusika tihendamises on veel mingeid suuri uuendusi oodata? Viimane suur edasiminek oli vast 2012. aastal xHE-AAC.

Ei, arvan, et viimane suur asi oligi HE-AAC, sest see tihendab paremini keskmise kvaliteedi juures. AAC oli piisav kõrge kvaliteedi jaoks, HE-AAC keskmise ja xHE-AAC madala jaoks.

Nüüd, kui kõik kolm kvaliteedisektorit on kaetud, tundub, et investeerimise ja võimalike tulemuste teljel on küllastumispunkt kätte jõudnud.

Uuendamine ei tasu enam ära, kui vaatad, mida iga väike edasiminek maksma läheks. On asju, mida saaks veel paremaks muuta, aga sellel pole kulutusi arvestades mõtet.

Sama asi oli videotihendamisega, kui H.264-lt H.265 juurde liiguti. Küllastumispunkt on käes.

Kuidas suhtute konkureerivatesse helitihendus-algoritmidesse, näiteks avatud vormingus Opus?

Need täiesti avatud vormingud, mille koodekid olla litsentsivabad… siin tuleb märkida, et tasuta ja litsentsipõhiste koodekite pakkujate vahel pole seni veel kunagi sõda olnud.

Aga vabade koodekite pakkujad nagu Opus ei saa kunagi 100% kindlad olla, et nende loominguga ei võistle mingi patenteeritud leiutis.

Seega tõsised suured korporatsioonide ei julgeks Opuse ligi minnagi, sest nad ei saa 100% garantiid, et seda kasutades mingeid võõraid patente ei rikuta. See võiks palju pahandust tuua.

Aga arvan, et turul on ruumi mõlemale – nii tasuta kui ka litsentseeritud kraamile.

Kui volüümisõda ja kõike arvesse võtta, kas arvate, et tänapäeval on salvestatud muusika kvaliteet parem kui varem?

Üldiselt on kvaliteet vast paremaks muutunud. Sama lugu on pillidega, mida muusikud kasutavad, olgu siis akustiliste või elektroonilistega. Aga endiselt leidub palju ka selliseid juhtumeid, kus head muusikud toodavad üsna keskpäraset heli. Mul ei tule hetkel ühtegi näidet meelde, aga neid on.

Aga leidub väga positiivseid üllatusi. Näiteks Eaglesi viimane live-album, mis on umbes kümne aasta tagune. Ma leian, et selle kvaliteet on lausa tapvalt hea!

Millist stiili ise trummidel mängida eelistate?

Ikka lääneranniku oma, see on alati meeldinud. Ameerikas on palju häid trummareid, aga mu suurim lemmik on Eric Valentine. Ma kohtun temaga taas järgmisel aastal kruiisil.

Ta on session-trummar (ei kuulu mingi bändi ametlikku koosseisu, aga on kutsutud näiteks appi plaati salvestama või turneel käima) ja lihtsalt uskumatu tegija! Ta saavutab trummidel asju, mis pole lihtsalt võimalikud!

Lars Liljeryd (Foto: epo.org, pressifoto)
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised