ID-kaart

ID-kaart on digitaalsete autentimissüsteemide nurgakivi. Koos spetsiaalse tarkvara ja lugeriga on selle abil võimalik isikut tuvastada ning ka digitaalset allkirja anda, seda nii digitaalsete dokumentide puhul kui ka näiteks internetipangas.

ID-kaart on kiipkaardina kasutusel 2002. aastast ning just see on mingil määral tinginud selle iganemise. Näiteks on vaja selle kasutamiseks alati spetsiaalset lugerit ning tarkvara. Mingil määral ID-kaardi iganemisprobleemid lahenevad veel selle aasta jooksul, kui välja hakatakse andma uusi ID-kaarte, millel on näiteks kontaktivabad kiibid.

Probleeme on kohati ka ID-kaardi tarkvaralise poolega, mis nõuab, et arvutiasjanduses pädevam inimene aeg-ajalt süsteemidele pilgu peale viskaks, värskendaks vajadusel tarkvara ning lubaks brauseris laiendused, mis võimaldavad inimesel allkirjastada ning isikut tuvastada.

Kui tarkvaraga kõik toimib, on ID-kaart aga üpris lollikindel vahend oma isiku tuvastamiseks. Samuti on sellega justkui garantii, et sellega saab ligi kõikjale, kus digitaalsed autentimisvahendid toimivad.

Kellele kasutamiseks?

Inimesele, kellel ootamatusi ette ei tule ning kes käib internetipangas ja tegeleb oma dokumendimajandusega ühes kindlas arvutis.

Mobiil-ID

Mobiil-ID on spetsiaalne teenus, mis on seotud inimese telefonis oleva SIM-kaardiga ning võimaldab sarnaselt ID-kaardile isikut tuvastada ning digitaalset allkirja anda. Spetsiaalne SIM-kaart antakse inimesele soovi korral mobiilioperaatori käest.

Mobiil-ID eelis ID-kaardi ees on see, et inimesel ei pea isiku tuvastamiseks kaasas olema ei ID-kaarti ennast, selle lugerit ega arvutisse olema paigaldatud ID-kaardi tarkvara.

Kuigi üldplaanis on Smart-ID ja Mobiil-ID sarnased, on ka neil mõned erinevused. Näiteks peavad Mobiil-ID kasutamise eest maksma kliendid (kuutasu üks euro kuus), Smart-ID eest maksavad aga ettevõtted, kes seda autentimissüsteemina kasutada soovivad. Samuti on Mobiil-ID suur eelis see, et selle kasutamiseks ei ole tarvis olla veebivõrgus, vaid seda on võimalik kasutada kõikjal, kus on mobiililevi.

Veel üks oluline pluss võrreldes Smart-ID-ga on see, et Mobiil-ID on riiklikult tunnustatud ning sellega pääseb ligi kõikjale, kuhu ID-kaardigagi, Smart-ID puhul on ligipääs näiteks riigiasutuste veebilehtedele piiratud, samuti võib sellel olla piiratud funktsionaalsus.

Kellele kasutamiseks?

Inimesele, kes on pidevalt liikvel ning kelle jaoks on oluline mobiilsus ning pidev võimalus isikutuvastust ja riigiportaale käigu pealt kasutada, internetiühendusega või ilma selleta.

Smart-ID

Nagu öeldud, siis Smart-ID ja Mobiil-ID on omavahel sarnased, kuid mitte päris. Smart-ID on vaja inimesel iseseisvalt isikustada, kasutades seda üht "päris" isikutuvastuslahendusest, ehk tarvis on ID-kaardi või Mobiil-ID abi.

Kui see on aga tehtud, on Smart-ID väga mugav lahendus, mille abil on võimalik igapäevatoimetusi ajada. Mingit eelist tal aga Mobiil-ID ees ei ole, välja arvatud see, et igas kuus on võimalik kokku hoida umbes üks euro.

Probleemidest sai juba välja toodud piiratud ligipääs näiteks riigiasutuste lehtedele, samuti ei ole lahendus riiklikult tunnustatud. Veel üks mure on see, et Smart-ID kasutamine on piiratud veebiühendusega, ehk kui telefonil internetiühendust ei ole, siis ei toimi ka rakendus.

Kellele kasutamiseks?

Inimesele, kelle jaoks on oluline mugavus, kuid kelle veebikäigud piirduvad netipanga kasutamisega ning kellel on alati käepärast internetiühendus. Samuti nendele, kellele Mobiil-ID nõutav üheeurone kuu teenustasu tundub ebaõiglane või ebavajalik.