Droonifotograaf Kaupo Kalda arvustab: Dji Mavic Pro – mõnus kompaktne igamehedroon, mida ammu oodati!

 (6)

Droonifotograaf Kaupo Kalda arvustab: Dji Mavic Pro – mõnus kompaktne igamehedroon, mida ammu oodati!
(Foto: tootja)

Kui DJI Mavic Pro turule tuli, oli esimene reaktsioon paljudel just see – wow, kui väike, just sellist drooni ma olengi oodanud!

Ja nii ongi – väike, kokkuvoldituna parka taskusse mahtuva kõrsikupaki suurune, aga drooni ja kaamerana sama hea kui need enimlevinud “valged Phantomid” – RAW pilt, 4K video, 3 km levi, kuni 65 km/h kiirus, kokkupõrkesensorid jms. Panin oma Phantom 3 tol õhtul kohe peale Mavicu esitlust “Drooniklubis” müüki ja tellisin järgmisel hommikul Mavicu ära. Ning ei kahetse hetkekski, kirjutab Photopointi ajaveeb.

Kust me tuleme

See, kuidas eelkõige turuliider DJI on teinud tootearendust, lastes iga mõne kuu tagant välja uusi tooteid ja mudeleid, on täiesti hämmastav. Pea iga mudeliga on kaasas innovatsiooni, häid üllatusi. Me oleme täna väga põnevas faasis, kus droonid arenevad kiirelt, nagu omal ajal nutitelefonid.

Kui ma oma esimesed droonid – Dji Phantom 2 Vision+ ja hiljem Phantom 3 Pro – kunagi hankisin, oli mulle meeldiv mõte, et see pole väga suur. Ma põhimõtteliselt adusin, et ei näe pikaajaliselt end suurt kobakat drooni kaasa vedamas. No selliseid nagu kanged mehed tol ajal ehitasid, enne “karbidroone” peamiselt.

Seotud lood:

Seejärel tulid mul juba suuremad Inspire 1 ja täna Inspire 2 profidroonid, ka nemad on käe otsas kaasataritavad, ent siiski parajad kobakad. Reisile sellega juba naljalt ei lähe.

Loe veel

Phantomitega olen ka päris palju reisinud – Tais, Horvaatias, Kreekas jne – ning alati on nad istunud mul käsipagasis või rolleril spetsiaalses seljakotis. Ikka sellises korralikus täistopitud koolikoti suuruses seljakotis. Alati pidi olema ekstra kott selleks kaasas.

Aga Mavicuga ei pea. Päriselt, see asi on erakordselt, peaaegu absurdselt väikene oma võimete kohta. Vähe sellest, et ta ise on väike, on väike ka pult. Umbes nagu need telekamängude puldid ja tema külge saad ekraaniks panna oma nutitelefoni, milles jookseb väga hea ja mitmekülgne DJI GO äpp.

See võiks olla ideaalne “lendav kompaktkaamera” keskmisele kasutajale, kes tahab oma elu mäletamisväärseid hetki huvitavamaks teha, aga ma ei välistaks korralikes valgusoludes isegi töötegemist sellega. Seda on mul mõned katsetused juba edukalt tõestanud.

Mavic kui lennumasin

Esimesed lennud tegin väikese skepsisega – asi on nii väike ja kerge, et kuidas see üldse õhus püsib ja kas tuuleke ära ei vii kohe esimesel päeval? Aga niipea kui selle asjanduse käima panin ja õhku tõstsin, kerkisid suunurgad üles ja on seal siiamaani. Tooksin välja 5 aspekti.

Esiteks on ta oluliselt vaiksem kui Phantom või Inspire, mistõttu näiteks pulmades või sarnastes oludes on temaga tunduvalt mugavam toimetada – müratase pole enam võrreldav muruniiduki omaga. Samuti on sellega mõnus näiteks rabas pilte püüda, ei sega nii palju neid, kes tulid rabasse loodusrahu otsima.

Teine, mis kohe köitis, oli erakordne stabiilsus. Algaja peaks muidugi jälgima, et seade leiaks vähemalt 8+ satelliiti, sest muidu läheb iga keskmine droon lihtsalt “Hiinasse tagasi”, kui teda ei oska manuaalselt juhtida.

Aga see, kuidas üks tükk high-tech tehnoloogiat su ees seisab kui õhku liimituna, on lihtsalt fenomenaalne. Suurema tuulega küll veidi tudiseb (ainult droon, mitte pilt), aga ikkagi stabiilne. Mu Inspire ujub oluliselt rohkem.

Kolmas on lennuomadused. Temaga on väga mõnus lennata, vastab juhtkangidele väga konkreetselt. Samuti on tal peal suurem kogus automaatprogramme. Üks lemmikuid on mul “Tripod mode”, mis teeb drooni hästi aeglaseks. Ükskõik palju kange väänad, liigub ta maksimaalselt aeglase kõnni tempos. Proovisin lennata aeglaselt läbi madalate puuvõrade – edukalt.

Kuna ta kuni umbes 5 meetri kõrguseni suudab ka maapinna mustreid filmides paigal püsida, suudab ta end madalal hästi paigal hoida isegi GPS-i signaali kadudes, seda ka siseruumides.

Siseruumides peab olema kindlasti ekstra ettevaatlik kõige elava läheduses, selleks on hea kasutada spetsiaalseid propellerikaitseid või lausa propellerivõrke, mis on ka neil olemas.

Teisest äärmusest vaadates – kiirust arendab ta sport mode’is koguni 65km/h, nii et väle kui põrguline. Siit jõuab ka ühe ohutuselemendini – esiotsas on tal põrkesensorid, mis leiavad üles vähegi nähtavad takistused ja peatavad drooni.

Peab küll meelde jätma, et külgedel, taga ja üleval neid sensoreid ei ole, samuti lülitatakse nad välja kui sport mode on kasutusel.

Lennuautomaatikaid on tal terve rida, näiteks suudab ta sulle ise järele lennata ja neid tasub vaadata näiteks sellest videost. Ole ekstra ettevaatlik.

Neljandaks tooksin välja levi. Signaal on hea, proovisin põllul kuni 3 km, video tuli HD ülekandena.

Uskumatu, see pult on tõesti imeväike. Tänu sellele saan külma ilmaga ise soojas autos istudes teed lürpida ja rahulikult oma asja ajada, sest signaal levib lihtsalt nii hästi. Ma isegi ütleksin, et autos on turvalisem, eriti kui sätid akna drooni suunda ja näed teda – sul on ekraanil varjus parem nähtavus, oled ise paigal, keegi ei tule juttu ajama, näpud ei lähe kangeks jne.

Viiendaks kõike eelnevat toetav aku kestvus. Kuigi aku on väike, on seade samas kerge ja masin lendab kusagil 25 minutit. See on täiesti piisav, et üks korralik sessioon ära teha.

Mavic kui kaamera

Mavicu kaamera on hästi väike ja tundub, et mis jama see küll toota suudab. Aga sensor on sama suur mis Phantomitel ja see väike stabilisaator ehk gimbal on täiesti võimekas – videopilt on siidsujuv, fotod ei värise ära.

Klaas on terav kui põrguline, ma ei tea kuidas nad seda suutnud on. Fotokaamera annab välja 12 megapikslit, aga see on sisuliselt servast-serva terav. Phantom 3 puhul näiteks olid nurgad täiesti pehmed. Adobe toodetes on nüüd ka Mavicu läätse tugi sees.

Mavic teeb kenasti DNG RAW toorfaile, muidugi ka jpg.

Aga et terava pildini jõuda, on sellel üks erinevus Phantomitest – teravustamiseks pead vajutama ekraanil vastavale kohale või kasutama puldil vastavat nuppu.

Lisaks on tal nüüd automaatteravustamine ka peal, mis iga natukese aja tagant kaadri keskelt teravust otsib, aga video puhul ei pruugi see alati hea olla.

Ise teravustan sõrmega ekraanil vastavas asukohas, aga määrasin ka puldi all parema C2 nupu ekraani keskele teravustama. Igatahes mul teravusega on asjad väga head.

Muidugi kui linn läheb pimedamaks, saabub sinine tund ja süttivad linnatuled, hakkab kaamera vahe näiteks 8x suurema sensoriga Inspire X5S kaameraga kiirelt venima, aga kuhugimaale on täitsa kasutatav. See on paratamatu tänu sensori suurusele, aga ka siin on edasiminekut võrreldes vanemate droonidega.

Siiski ta ka üllatab – vaadake kasvõi seda kaadrit Helsinkist. Superilus hetk, mille see kaamera sai ka vääriliselt kätte.

Foto: blog.photopoint.ee

Üks lahe omadus veel – Mavic on vist ainus karbidroon, mis võimaldab püstipidi pildistamist ehk portrait mode'i. Keerabki kaamera 90 kraadi ja pildistad püsti nagu meister.

Ma ise pole eriti videomees, veel vähemasti, aga mõned klipid olen teinud prooviks ja pilt on väga kena siidine. Samuti saab automaatprogrammis panna peale Cinema mode'i, mis teeb liikumised eriti sujuvaks.

4K pilt ise aga on sujuv nagu National Geographicu videos. Muidugi pead teadma teatud asju ja vajadusel kasutama hallfiltreid säri aeglustamiseks, aga see on nii iga drooniga. Soovitan keerata natuke sharpen’it maha (-1), sest vaikimisi 0 asendis on pilt ületeravustatud isegi.

Üks väike kiiks ka

Et mu jutt ei mõjuks peaaegu ebausutava fanboy kiidulauluna (fänn ma muidugi olen), siis üks väike asi on ka, mis mind veidi segab, aga on üldiselt korrigeeritav. Nimelt on ta värvustasakaal vahest veidi paigast ära.

Ma pole muidugi suvel seda riistapuud saanud veel proovida, aga talvised kaadrid on kaamerast tulles tiba rohekad. Selle saab küll järeltöötluses kiirelt korda teha, aga selline eripära tal on automaatset valgebalanssi kasutades.

Video puhul oleks mõistlik ilmselt manuaalset valgetasakaalu (White Balance) eelistada. Loodetavasti tehakse see asi tulevase firmware-uuendusega paremaks.

Kokkuvõte ja kellele Mavic sobib

Mavic on väga hea hinna kvaliteedi suhtega kompaktdroon, minu väike lemmik. Soovitaksin seda igaühele, kes mõtleb, et tahaks ka mugavat lendavat kaamerat. Pisike ja portatiivne, võimekas lennumasin, nii väikese asja kohta üllatavalt hea kaameraga.

Minul on ta kasutusel nii lõbu kui ka vahel töö tõttu, ka kohtades kus suure kolakaga ei julgekski lennata. Selge see, et iga hea pilt vajab ka hoolikat järeltöötlust ning see ei erine kuidagi teistest kaameratest.

Soovitan combo võtta, sellel on kaasas vajalikke asju – 3 akut (ca tund lennuaega kokku), akude laadimise hub, autolaadija, kott jms.

See sobib harrastajale, pulmafotograafile väikese lisanüansi andmiseks, samuti reisijale, matkajale. Minusugusele ka, kes ma teen droonipilte tööna ja hobina (sest see on nii äge!). Ta on mul kasutusel ka siis, kus ta on lihtsalt sul autos kaasas õigel hetkel. Kõige parem kaamera on see, mis on kaasas.

Lõpetuseks panen siia ühe maailma kuulsaima YouTube'i-staar Casey Neistati video sellest, kuidas ta Mavicu sai. Ma pole teda vist ühestki asjast nii vaimustatuna näinud. Tõsi, ta tegi testid ilma teravustamata, mistõttu need läksid veidi nässu, aga see polegi selles klipis peamine.

DJI Mavic (1199 eurot), droon koos Fly More Combo Kitiga (1499 eurot) ja muud tarvikud Photopointis

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised