Euroopas, USAs ja paljudes teistes maades on DRMi murdmine ebaseaduslik isegi juhtudel, kui inimesed tahavad näiteks isiklikuks tarbeks soetatud DVD-plaadist teha koopiat. Kas aga sellised keelud kedagi reaalses elus takistavad? Või vinguvad DRMi kallal peamiselt Copyleft-aktivistid, kes peavad igasugust autorikaitset kurja sünnitiseks?

Cambridge ülikooli teadlane Patricia Akesteri uuringust tuleb välja, et DRMi vihkavad isegi seadusekuulekad inimesed, vahendab Ars Technica.

Akester veetis viimased paar aastat küsitledes kümneid lektoreid, lõppkasutajaid, valitsusametnikke, õiguste omanikke ja DRM-tarkvara arendajaid, et teha kindlaks kuidas DRMi murdmise keeld mõjutab sisu tegelikku kasutamist.

Probleeme polnud raske leida. Näiteks Richard Ormega Briti kuninglikust pimedate instituudist, et nägemispuudega inimestel on seaduslik õigus panna digitaalne sisu endale sobivasse formaati. Näiteks konverteerida e-raamatud kõnerobotile sobivasse formaati, kuid seda ei saa vabalt teha DRMi keeldude tõttu.

Pimedate instituudi juhi sõnul jälgivad nad DRMi teemat väga tähelepanelikult, sest nende jaoks on hulgaliselt tõendusmaterjali, et DRM piirab juurdepääsu sisule, ja seda ajal, mil digitehnoloogia peaks juurdepääsu informatsioonile just avama.

Orme tõi näiteks ühe pimeda naise, kes ostis Amazoni internetipoest e-raamatu kujul piibli. Seda ei olnud võimalik kasutada kõnerobotiga, mida naine tegelikult vajas. Samuti keeldus Amazon raha tagastamast ja soovitas pöörduda kirjastaja poole. Kirjastaja saatis naise Amazoni juurde tagasi ja nii laadis naine internetist sama piibli illegaalse koopia, mida sai kõnerobotiga kasutada.

Autoriõiguste omanikud viitavad alati sellele, et õiglane kasutamine ja teised erandid ei tähenda seda, et kasutaja võib sisu pöörata endale vajalikku formaati. Õppejõud, kes vajavad näiteks lõiku mõnest filmist, ei või seda DVDlt välja lõigata, vaid peaksid autoriõiguste kaitsjate arvates selle näiteks televiisoriekraanilt kaameraga maha filmima. Ja pimedad peaksid ostma füüsilisel kujul pimedatekirjas raamatuid.

Pimedae kiri võtab aga tohutult ruumi. Näiteks Harry Potteri viimases osas on 600 lehekülge, mis pimedatekirja ümberpanduna teeb kümme suurt köidet.

Filmiõppejõud, kellel on Briti seadustele kohaselt õigus filmiklippe kasutada, ei saa seniajani seaduslikul viisil üle DVDde CSS krüpteeringust. Halba olukorda asetab see õppejõud, kes ei oska DRMi murda ja kes seetõttu peavad piirduma raamatukogude VHS-kassettide kogudega, sest kõik uuemad DVDd on koopiakaitstud.

Briti tarbijakaitse nõukogu sõnul põhjustab DRMi rakendamise viis tarbijaile tõsiseid probleeme, kehtestades sealhulgas inimeste digitaalsete toodete kasutamisele ebamõistlikke piiranguid viisil, mis rikub nende tarbijaõigusi.

DRM-probleemide otsa jookseb iga päev ka Briti raamatukogu näiteks siis, kui tahab teose säilitamise huvides seda ühest formaadist teise konverteerida.

DRM arendajad ja õiguste omanikud nimetavad eelpool väljatoodud juhtumeid piiripealseiks, mille pärast ei ole vaja DRM süsteemi muutma hakata.

Uuringus tuuakse välja ka tõsisasi, et igaüks, kes on mõnelt koopikaitsega seaduslikult ostetud CD-plaadilt muusikat arvutisse ja taskumeediaseadmesse tõmmanud, on sisuliselt kurjategija ja piraat.