Debatt netineutraliteedi üle puudutab tervet vaba maailma!
Nii poolt kui vastu leidub arvukalt argumente, millest paljud on üsna sügavad ja keerukad. Google'i ja Verizoni hiljutisele lepingule mõeldes on aeg seda debatti ehk taaskülastada. Kaalul on oluline küsimus: kas interneti kasvu ja arengut peaks reguleerima valitsused või vaba turg?
Sellest sõltub osaliselt seegi, kas internetist saab uus jõud, mis teeb ühiskonda paremaks, või hakkab see nn vana meedia eeskujul kinnistama kõike, mis on meil valesti.
Netineutraliteedi pooldajad väidavad, et tegemist on veebi nn esimese seaduseparandusega (viide USA seadustikule): seaduslik garantii kõigile, et internet on kõigile tasuta ja võrdne, staatusest ja rikkusest hoolimata.
Netineutraliteedi vastased ütlevad tavaliselt, et valitsuse sekkumine pole meelitav, aga kasutajate huvides pole netineutraliteet, vaid vaba turg. Selle häälekaim pooldaja on ehk Silicon Alley Insider.
Selline argument põhineb kahel ideel:
* Internetiteenusepakkujate huvides on pakkuda korralikku teenust, nii et aeglase ja viletsa kvaliteediga interneti sündi pole vaja karta;
* Internetiteenusepakkujad ei tohiks sisu tähtsaks ja vähem tähtsaks jagada, aga neil võiks olla võimalus küsida rohkem raha kiirema parema ligipääsu eest. Tehnoloogia on ju nende oma ja neil peaks olema õigus küsida mida iganes turg kanda suudab.
Google'i-Verizoni hiljutine leping tõstab mõlema lähenemise puhul esile probleemi. (Mõlemad ettevõtted siiski märgivad, et on netineutraliteedi poolt, v.a juhtmeta võrkudes.)
Suurfirmad käituvad nii oma huvide kaitsmiseks. See on tavaliselt okei, sest nende huvid teenivad lõppeks meie huve, nii et huvid kattuvad.
Kui aga suurfirmad vastutavad uue võrgu arendamise ja kontrollimise eest, kus me kõik suhtleme, sisu jagame ja ühendusi loome, tähendab see, et nad arendavad ja kontrollivad võrgu oma finantshuvidest lähtuvalt. Oluline vahe seisneb selles, et kuna veeb on erinevalt tavapärastest ärikeskkondadest suhteliselt uus, ei tea paljud kasutajad, millest nad ilma jäävad, sest nad pole midagi muud kogenud. See röövib neilt võimaluse otsustada konkurentsis püsimisest lähtuvalt.
Veel hullem, see tähendab, et ühiskonnavahed, mida veeb tõotas maha murda, muutuvad hoopis tugevamaks.
Kujutage ette. Suur teenusepakkuja tohib korraga veebile mitut erinevat ligipääsu pakkuda. Kuna videosaidid nagu YouTube vajavad paljudest saitidest rohkem ribalaiust, on need osa kallimast internetiplaanist. Väiksema sissetulekuga pered ei saaks mitte ainult vähem internetti, vaid ka seda aeglasemalt. Nende netikasutus väheneb, mitte ainult tarbimise poolel (nt videovaatamine), vaid ka looval poolel. Interneti rõhk on olnud ju aktiivsusel, et inimesed teeks midagi, mitte ei tarbiks seda passiivselt nagu televisiooni.
"Vana meedia" aitas tugevdada rikkuse, staatuse ja mõjuvõimu sidet, sest ainult rikkad ja tähtsad said oma sõnumi avalikkuse ette tuua. Selline meedia on kulukas ja ainult suured organisatsioonid suutsid sellele ligipääsu lubada. Selle tulemusel televisioon, film, trükimeedia jms peegeldas peavooluvaateid, mis kattusid tihti võimulolijate või rikaste (firmade) omadega, sest sisutootjad ei saanud hammustada kätt, mis neid toitis.
Veeb pidi seda muutma, lõhkudes lingi rikkuse ja võime vahel inimesteni jõuda. Selles peitub veebi revolutsiooniline potentsiaal: drastiliselt vähendada piire "kirjastamise" juurde, et mittepeavooluideed pääseks täiesti seninägemata moel avalikkuse ette.
Netineutraliteedi n-ö neutraliseerimine muudab veebi lihtsalt vanade meediamudelite koopiaks, kus makstud summa dikteerib ligipääsu ulatuse. Kas see kattub vaba turu printsiipidega või ei, on kõrvaline. Kuna meie ühiskond on endiselt suuresti organiseeritud selle ümber, palju selle asukatel raha on, mis seostub tihti muude asjadega nagu identiteet. Netineutraliteedi kaotamine võrdub veebi revolutsioonilise loomuse eemaldamisega ja selle televisiooni sarnaseks muutmisega - see muutub kohaks, kus suurfirmade ja avalikkuse vaated "juhuslikult" ühinevad.
Kui veebist saab muu meedia pikendus, mis mõtet sellel siis on? Siis võime juba lihtsalt raadio, trükimeedia ja televisiooni juurde tagasi pöörduda.
