ABIMEES: Kuidas meedia arvutist telerisse saada?
Euronics teeb ülevaate, kuidas edastada meediat telerisse või meediapleierisse.
Lihtsaim on ühendada arvuti ja teler juhtmega. Sõltuvalt mudelitest kasutatakse erinevaid ühendusi.
Kineskoopteleril on selleks SCART, RCA või S-Video, mis sobib vanemate arvutite S-Video väljundiga. Heli edastamiseks tuleb kasutada eraldi lisakaablit. S-Video ei edasta HD- ehk kõrgkvaliteedis videosignaali.
Enamusel arvutitel ning paljudel LCD- ja plasmateleritel on monitori- ehk VGA pesa. See edastab kvaliteetset videosignaali, kuid helile tuleb ühendada eraldi helikaabel.
Uutel arvutitel on tihti HDMI väljund ja kõigil tänapäevastel teleritel on HDMI sisend. See edastab eriti kvaliteetset digitaalset kõrglahutusega videosignaali ja samas kaablis erinevates formaatides digitaalset heli.
Teler toimib sellise ühendusviisi puhul monitorina, meediaesitus aga käib ikkagi arvuti kaudu. Selline ühendusmeetod sobib hästi ajutiseks kasutamiseks, kuid ei ole mugav pidevaks kasutamiseks.
Tulevik: juhtmeta HDMI
Uus kiirelt arenev standard, juhtmeta HDMI (WiDi) võimaldab edastada HD video- ja helisignaali arvutist telerisse üle õhu.
WiDi saatjaid on hetkel lisatud vaid üksikutesse kallimatesse arvutitesse, vastuvõtjad käivad eraldi karbiga teleri külge. Need on praegu veel suhteliselt kallid ning valik on piiratud.
WiDi standard areneb aga kiirelt ning ilmselt juba lähima paari aasta pärast on WiDi saatjad enamusele sülearvutites ja vastuvõtjad paljudes telerites.
Võrgupõhine voogedastus ehk streaming
Kõige mugavam ja järjest rohkem populaarsust koguv meediaedastuse meetod on võrgupõhine voogedastus (steaming, striimimine) selle eri standarditega.
Striimida saab nii nii võrgukaabli kui ka Wi-Fi kaudu, silmas tuleks pidada vaid seda, et Wi-Fi võib väga suure mahuga kõrglahutusega videole kohati aeglaseks jääda.
Sisupõhine voogedastus
Selle kategooria alla kuuluvad 3 keerulise nimega standardit: UPnP, DLNA ja Apple AirPlay. Kõik kolm on tegelikult tehniliselt üsna sarnased.
DLNA põhineb tegelikult UPnP AV standardil, kuid omab täpsemaid reegleid. UPnP AV toega meediamängijad suudavad enamasti DLNA serveritega edukalt suhelda (ja vastupidi), hoolimata DLNA sertifikaadi puudumisest. DLNA on praeguseks väga levinud standard ja seda toetavaid seadmeid tuleb väga kiiresti juurde.
Kui teil on kodus DLNAd toetav teler, mängukonsool või meediapleier, tuleks arvutisse paigaldada DLNA-meediaserver.
Erinevaid servereid on saadaval palju, nii Windowsile, MacOSile kui ka Linuxile. DLNA-serverid erinevad ka selles, milliseid failivorminguid need ära tunnevad ja kasutada oskavad.
Lihtsam server nagu Windows 7ga kaasatulev Windows Media Player 12 Server tunnistab ainult formaate, mida WMP12 ise vaikimisi mängib. Võimalusterohkemad serverid toetavad enamust levinud vormingutest, kuid .iso ja väliste subtiitrite tugi on ainult väga üksikutel. On olemas nii tasuta kui ka tasulisi versioone, võimalused on erinevad, kuid põhifunktsioon on kõigil sarnane.
Põhiprobleem: seadmed on väga erinevate võimaluste ja jõudlusega (teleritest ja mängukonsoolidest nutitelefonide ja tahvelarvutiteni). Loomulikult ei suuda näiteks väikesed taskuseadmed mängida HD-videot.
Siin tuleb appi paremate serverite oskus automaatselt tuvastada, millist vormingut mängiv seade tegelikult toetab, ja muundada fail lennult toetatud vormingusse. Mis toob küll eriti videos tihti kaasa väikese kvaliteedilanguse, kuid see harilikult väga ei häiri.
Hea näide on populaarne konsool Sony PlayStation 3, igati võimekas seade, kuid ei toeta mitmeid populaarseid vorminguid nagu FLAC ja MKV.
Siin tuleb appi selline DLNA-server, mis suudab meedia lennult toetatud formaati muundada. Populaarsed vabavaralised DLNA meediaserverid on PS3 Media Server ja Serviio.
Apple AirPlay on juhtmeta meediaedastuse maailmas uus asi. See oskab hetkel edastada ainult heli ja väga piiratult videot, kuid ilmselt näeme siin varsti laiemate võimaluste tekkimist.
AirPlay töötab ainult Apple'i seadmetel ja Apple’i seadmete ning Apple'i heaks kiidetud muude tootjate vahel. Nagu Apple’i lahenduste puhul kombeks, on seda väga lihtne kasutada: ei vaja mingit seadistamist ja töötab ühe nupuvajutusega.
AirPlay toega seadmete valik laieneb väga kiiresti.
Failisüsteemipõhine voogedastus
Kõigil levinud operatsioonisüsteemidel on oma protokoll failide üle võrgu jagamiseks: Windowsil SMB, Linuxil NFS, Macil AFP.
AFP jätame siin kõrvale, kuna seda toetavaid seadmeid on väga vähe ja MacOS tunneb ka teist kahte. SMB ja NFS on tegelikult mõeldud arvutite vahel kasutamiseks, seetõttu ei toeta neid harilikult telerid ja mängukonsoolid.
Küll aga toetavad SMBd praktilised kõik eraldiseisvad võrgutoega meediapleierid (paljud toetavad ka NFSi).
SMB ja NFSi puhul ei pea erinevalt DLNAst eraldi servereid paigaldama. Piisab meediafailikaustade väljajagamisest ehk nähtavaks tegemisest teistele seadmetele .
Samuti pole vaja muretseda serveripoolse vormingutoe pärast. Kõik jagatud kaustas asuvad failid muutuvad nähtavaks, edasine sõltub ainult mängivast seadmest, milliseid vorminguid see toetab.
SMB puhul on probleem veidi keerulisem seadistamine, samuti Windows Vista ja 7 üsna paranoilised turvaseaded. Enamus meediapleiereid põhinevad tarkvara väikse mahu ja väiksema tarbitava jõudluse huvides vanematel Linuxi versioonidel, mis harilikult ei ühildu Windowsi uuenenud vaikimisi turvanõuetega. Seetõttu vajab SMB seadistamine tihti üsna sügavale Windowsi seadetesse süvenemist ja võib olla päris segane.
NFS on veidi kiirem kui SMB, sobides paremini HD-video edastamiseks üle Wi-Fi. NFSi toetavaid seadmeid on samas tunduvalt vähem kui SMBd toetavaid. Samuti on vaikimisi NFSi tugi ainult Linuxil ja MacOSil, Windowsile tuleb paigaldada eraldi NFSi server.
SMB eelis DLNA ees on turvalisus. DLNA kiirgab jagatud meedia valimatult kõigile seadmetele välja ega küsi enamasti DLNA-serveri kasutajalt isegi luba mängijal serveriga ühenduda, tehes seda automaatselt (väidetavalt lihtsuse huvides). SMB võimaldab igale kaustale eraldi kasutajanime- ja salasõnapõhiselt ligipääsu piirata.
Millist meetodit siis eelistada?
Kui teil on kaasaegne konsool (Xbox 360 või Sony PlayStation 3) või DLNA toega teler, Blu-ray mängija või kodukinosüsteem, tuleks arvutisse paigaldada DLNA-server.
Kui kasutate teleriga ühendatud eraldi meediapleierit, on mõistlik kasutada SMBd.
Kui soovite arvutit teleriga ühendada vaid korraks, sobivad hästi ka tavaline VGA või HDMI kaabel.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!