Aga enne seda on just õige aeg üle vaadata eelmise põlvkonna telerid, sest uute mudelite müüki jõudmisel võib eelmise aasta tipu kätte saada hoopis taskukohasema hinnaga, kirjutab ajakiri Tehnikamaailm.

Üle pika aja võtsime Eestis kohapeal ette põhjalikuma telerite võrdluse. Testi sobivate mudelite valiku tegemine oli imelihtne – seeria tipp ja ekraanimõõt 55 tolli.

* LG 55LM860V
* Panasonic TX-P65VT50E
* Philips 46PFL9707S/12
* Samsung UE55ES8000S
* Sharp LC60LE840
* Sony 55HX955

Foto: Tehnikamaailm

Kui kolme tootja – LG, Samsung, Sony – mudelid vastasid täpselt nendele nõuetele, siis Panasonic ja Sharp tõid kohale veidi suurema ekraaniga isendid ja Philips andis 46tollise versiooni.

Et aga tippmudelite kvaliteet ning omadused ekraani suurusest otseselt ei sõltu, siis võtsime kõik lahkelt vastu.

Kaks testimudelit on pärjatud EISA 2012. aasta auhindadega – Philipsi 46tolline kannab Aasta LCD-teleri tiitlit ning Samsungi 55tolline on n-ö Tuleviku-teler.

Kaude võime EISA auhinna kuma laiendada veel kolmele mudelile – Panasonicu 50tolline on Parim Plasmateler, LG 55LM960 Parim SmartTV ja Sony 55HX850 Parim 3D-teler.

Ja kui nüüd EISA elik siis Euroopa parimate asukohamaade poole vaadata, siis selgub huvitav paradoks – kõik viis tootjat-arendajat on pärit Aasia maadest: kaks Jaapanist, kaks Lõuna-Koreast ning üks, nime poolest eurooplane, tegelikult Hiinast. Aga mis teha, kui Euroopas endas on tehnoloogia areng seisma jäänud ja kõik uus saabub meile Aasiast.

Telerite tagapaneele uurides selgub hoopis, et kokku on need pandud Euroopas, v.a Sharp. Viimane kannab uhkusega silti "Made in Japan".

Kastist välja, juhtmed taha

Eesti mehe käte pikkusest piisab veel 55tollise teleri tõstmisel, aga üle selle on vaja abiks juba teist kätepaari.

Kui Sharp on oma suuruse kohta veel keskkaalus, siis 65tolline Panasonic on 42,5 kilogrammiga kindel raskekaalu esindaja. Kõige lihtsamalt saab hakkama kergekaallaste Philipsi ja Samsungiga – nende kaal jääb alla 18 kilogrammi.

Enne paigaldamist on hea heita pilk peale kõikidele liidestele, kuna hiljem on teleri tagant neid raske eristada.

Digitaalsed HDMI- ja USB-liidesed on tagapaneelidel paigutatud nii, et neile pääseb mugavalt ligi ka küljelt – isegi siis, kui teler ei asu mitte jalal, vaid on seinakinnitusega.

Analoogliideste kasutamisel peab seinakinnituse hoolega läbi mõtlema. LG, Panasonicu ja Samsungi kõik liidesed on suunaga küljele või alla, nii saab telereid kinnitada seinale väga lähedale.

Kui aga uurida Sharpi ja Sonyt, siis nende SCART- ja komponentliidesed on suunatud otse taha, mis muudab seinakinnituse komplitseeritumaks. Philips teeb väikese kompromissi, kasutades analoogliideste jaoks adaptereid, aga needki on suunaga seina poole.

Standardiks on saamas neli HDMId, vaid Samsung püüab läbi ajada kolmega. Neist üks on nn ARCi (Audio Return Channel) toega. Kel soov arvuti teleriga ühendada VGA-analoogliidest kasutades, peavad Samsungi telerist hoiduma – sel puudub ainsana VGA.

Panasonic ja Sharp on leidnud sisendite juures koha ka SD-kaardile. Panasonicu kui tuntud digikaamerate tootja poolt on see väärt lahendus fotode ja video kiireks vaatamiseks suurel ekraanil. Sharp aga võimaldab mälukaarti kasutada hoopis telesaadete salvestamiseks, sest üks tema kolmest USB-liidesest on reserveeritud WiFi-pulga jaoks.

Ülejäänud viiel teleril on WiFi adapter integreeritud ja telesaadete salvestamiseks saab kasutada USB-pessa ühendatavat kõvaketast.

Ühe huvitava, Evolution Kiti nimelise pesa leiame Samsungi tagapaneelilt. Kui teised tootjad pakuvad aeg-ajalt teleritele tarkvaralisi uuendusi, siis sinna pessa saab tulevikus lisada Samsungi riistvaralise värskenduse, mis võib sisaldada näiteks kiiremat graafikaprotsessorit ja mälu. Nii on võimalik teleris jooksutada uusimaid rakendusi, mis muidu toimiks vaid järgmise aasta mudelil. Asjalik lähenemine!

Juhtmevabadest ühendustest tasub mainida LGl olevat WiDi-sobivust, mis võimaldab WiDi'ga varustatud arvutite ekraanipilti dubleerida mugavalt teleriekraanile.

Menüüd ja juhtimine

Esmasel telerikäivitamisel tuleb valida nii asukohariik kui eelistatud keel. Juba aastaid on Eesti nimekirjas kenasti olemas – nii riigi- kui keelevalikuna. Aga menüüde eestindamist vaadates peab küll nentima, et "tõlkes läheb ikka kaduma" – või on telerid ise asja kallale asunud.

Nii näiteks pakub Samsung klaviatuuril "tühiku" asemel müstilist "ruumi" ning Panasonic räägib "tarneolekust" ja ähvardab "ettehoiatamata muutustega"...

Kaks mudelit – Philips ja Samsung – ei võimalda esmast seadistust pooleli jätta, vaid peab kõik punktid järjest läbi käima. Teisalt saab sellise seadistamisega telerid kohe koduvõrkugi ühendatud. Teised lubavad kasutajale loomingulisemat lähenemist ning võrgutamiseks tuleb valikud hiljem teha eraldi menüüdest.

Kõige pikema vinnaga reageerib puldivajutustele Sharp – viive reageerimisele on lausa sekunditega mõõdetav. LG ja Samsungi menüüd on selged ja loogiliselt grupeeritud. Ka Philipsi menüü on loogiline, aga kummalisel põhjusel on animatsioonide liikumine katkuv. Sony on ainus, kes menüüde avades jätab telepildi väikses aknas nähtavaks.

Panasonic tekitas arusaamatust puldilt WiFi parooli sisestamisel, sest parooli kinnitamiseks, nagu selgus, oli vaja vajutada loogilisena tunduva OK asemel hoopis tagasi-nuppu! OK sisestas uuesti viimati valitud tähe...

Kolme teleri komplektis on kaks pulti – üks tavaline, teine rohkem nutifunktsioonide jaoks. Panasonic ja Samsung pakuvad teiseks puldiks puuteplaadiga disainipulte. LG Magic Remote'i nimelise puldi teevad "maagiliseks" liikumissensorid ja puldiga saab suunata hiirekursorit ekraanil – väga õnnestunud lahendus.

Philips pakub teistest veidi suuremat, n-ö kaks-ühes pulti, mille üks külg on igati tavaline, teise küljel aga asub QWERTY-asetusega miniklaviatuur – mõeldud kiiremaks tähtede sisestamiseks. Sony eelmise aasta puldimudeli teisel poolel asus teleri sisse/välja lülitamise nupp, aga testis osaleval mudelil enam mitte.

Väga suurte seadistamisvõimalustega on LG ja Panasonicu pildihaldus, Samsungi pildiseadete alt aga leiab kaks testtabelit – must-valge ja värvilise. Philips pakub värvide seadistamiseks testpilte, et valida oma silma jaoks sobivaim koloriit.

Siinkohal üks soovitus, kuidas timmida oma teleri värvid, gamma, taustvalgustus ja kontrastsus parimaks: netilehel AVSforum.com on tasuta allalaetavad kaks testiprogrammi – "HDMV" Blu-ray-vormingus ning "AVCHD" DVD-vormingus.

Kindlasti ei tasu aga esmakordsel kasutamisel väga hoogu sattuda – agarus võib lõppeda vastupidise tulemusega.

Pilt standardseadetes

Oma senistes testides oleme võtnud eesmärgiks seadistada telerite pilt võrdväärseks etaloniga. Seekord aga valisime teise lähenemisnurga, sest nagu eespool mainitud, ideaalseks (peaaegu) saab neist igaühe.

Seetõttu võtsime mõõtmiste aluseks tootja n-ö kodukasutaja standardseaded ning teostasime mõõtmised selles režiimis. Mõõtmisel kasutasime tarkvara i1Profiler ja mõõtjat iDisplay.

Kõige mustemat "musta" suudab kuvada Philips – seda tänu mittepeegelduvale Moth Eye nimelisele ekraanikattele ja väikesteks pikslirühmadeks jagatud nn Direct-LED paneelitagusele taustvalgustusele. Hämaras toas lisab pildimõõtmeid avardavat seinavärvingut eelnevatest põlvkondadest tuttav Ambilight.

Perfektset musta suudab kuvada ka Sony, kuid Philipsiga sarnane intelligentne taustvalgustus kipub tumedal taustal olevate heledate kujundite ümber halona läbi kumama.

Testi ainus plasmaekraaniline Panasonic pakub kõige "kineskoobilikumat" pilti, mis eemaltvaadatuna tundub erakordselt nüansirikas ja särav, kuid veidi värelev. Hämaras ei tundu aga mustad toonid enam kuigi mustad ning lähemal vaatlusel värelevad neis hõredad värvilised pikslid. Erinevalt LCD-ekraanidest püsib aga kontrastsus hea sõltumata vaatenurgast.

LG, Sharp ja Samsung esindavad nn Edge-LED teleriliiki, milles taustvalgustuse loovad ekraani äärtes asuvad LED-elemendid. Ja midagi pole teha – päris ära neid ju kustutada ei saa ning mustade toonide puhul on (eriti ekraani äärtes) nähtav hall kuma, mis vaatenurga vähenedes suureneb.

Täpselt otse ees istudes on parim "must" Sharpil, millele järgnevad nappide vahedega LG ja Samsung.

Kui traditsiooniliselt on kasutusel kolme värvi alampikslid – nn RGB –, siis Sharp on lisanud juurde neljanda – kollase.

Kaadrites, mis sisaldavad rohkelt kollast värvi, nagu päikesetõus või kenad päevalilled põllul, on tõesti kollased toonid tunduvalt intensiivsemad. Ent näiteks käokingad, mis aasal kena tumelilla tooniga uhkeldavad, muutuvad Sharpi ekraanil tumesiniseks.

Panasonicu telerid on juba mitmete mudelipõlvkondade vältel kuulsust kogunud nn pommikindlate ekraaniklaasidega, sarnast kaitset pakub ka Sony ees olev Gorilla-klaas.

Mõlemad telerid sobivad imehästi väiksemate lastega peredele, kus iialgi ei või kindel olla, kuidas parajasti ekraani tugevus proovile pannakse.

Samsungi ekraani ees olevat klaasi võib aga heas valguses ja tumeda pildi korral hoopis peeglina kasutada.

Multimeedia koduvõrgust

Kõik testis osalevad telerid on DLNA toega, mis maakeeli lubab neil koduvõrgus esitada nii muusikat, fotosid kui ka videoid.

Kui muusika ja fotodega saab hakkama ka juhtmevaba võrgu puhul, siis korraliku kvaliteediga HD-video jaoks on kindlam kasutada võrgukaablit.

Nii AVI, MKV, MPEG-4 kui WMV taasesitusega enamasti probleeme pole, vaid Sony pirtsutas mõnede MKV-failide peale. Küll aga tuleb Sonyle ja Panasonicule anda lisapunkte AVCHD-vormingu mahamängimise eest – mis on ka mõistetav, sest mõlemad firmad seisavad standardi loomise taga.

Multimeedia puhul häirib kõikide telerite kasutusloogika. Esmalt tuleb valida multimeedia tüüp: pilt, muusika või video ja alles siis pääseb sirvima koduvõrgus olevaid katalooge.

Ja kui juhuslikult asub näiteks üks foto muusikakaustas, siis seda ei suuda esitada ükski teler. Tuleb liikuda tagasi ning valida fotorežiim – ausalt öeldes küllalt tülikas.

Lisasime seekord testi veel mõned USB-kettal asuvad 3D-filmid ning kontrollisime telerite suhtumist. Kõige ladusamalt sai hakkama Samsung, mis lülitas sisse 3D-saatja ning palus ninale asetada 3D-prillid. Ka SRT-subtiitrid ilmusid kenasti ekraanile.

Teise äärmusse jäi Sony, mis lubas USB-kõvaketast vaid salvestamiseks kasutada, rääkimata 3D-filmivaatamisest. Pole midagi öelda – Sony Picturesi karvane käsi näikse mängus olevat.

LG, Panasonic, Philips ja Sharp said 3D taasesitamisega hakkama, kuid käsitsi tuli määrata 3D liik. LG näitas ka MKVs asuvaid subtiitreid, kuid SUB-vorming jäi kuvamata.

Panasonic tunnistas kõvaketast vaid HDD-sildiga USB-pesas, 3D puhul subtiitreid ei paistnud. Philips ja Sharp käitusid ühtmoodi ehk halvasti ses mõttes, et keeldusid mängimast DTS-heli. SRTga sai Philips kenasti hakkama, samas kui Panasonic ja Sharp ei suutnud 3D puhul subtiitreid arusaadavalt vormindada.

3Dd testides ilmnes huvitav fakt – nimelt kolm tootjat kasutavad ühesugust sagedust aktiivprillide sünkroniseerimisel. Mis tähendab, et Panasonicu, Sharpi ja Samsungi omanikud võivad rahumeeli 3D prille vahetada – kõigi kolme omad toimivad kõigiga.

Testi ainus passiivprillidega 3D on LGl ning testijate ühine arvamus oli, et (pikaajalise) 3D vaatamisel on see kõige silmasõbralikum.
Aktiivprillid, sõltumata kergusest või kaunist disainist, on tundlikud välise valguse suhtes. Silm, millele langeb väline valgus, kipub kiiremini väsima, samuti on kujutises tajutavat värelust.

Sony 3D eristus teistest aga sellega, et pead kallutades muutus pildi värvus, rääkimata 3D kvaliteedist. Ühesõnaga – aktiivtehnoloogia puhul tasub eelistada pimedat tuba ja Sonyt vaadates pead kõrvalistuja õlale toetada ei tohi!

Heli

Pole vale soovitada osta mis tahes tänasele paneeltelerile juurde kas või kõige odavam kodukinokomplekt – see on kindlasti parem kui teleri enda kõlarite heli.

Õhukeses korpuses pole kõlarite jaoks lihtsalt ruumi ja nii proovitaksegi füüsikaseadusi painutades "uppujat päästa".

Kõige paremini õnnestub see Panasonicul, millel on tagapaneelil eraldi bassivaljuhääldi ning esipaneeli allservades stereokõlarid. Sarnast lahendust kasutas ka Philips veel paar aastat tagasi, ent nüüd on kolinud kogu heliosakonna teleri jalga.

Panasonicuga võrdset tüsedust sealt kahjuks ei kosta, aga basse on teistest kindlalt rohkem. Seeläbi kannatab aga heli stereopilt ja konkreetsus, sest kõlarid ei asu väga laiali ning on suunatud kuhugi määramatusse.

LG on basside väljavõlumisele käega löönud ja õige ka – parem loomulikum heli ilma bassideta kui kummaliselt kumisev "keemiavabrik". Sharp meenutab väikest krappi, samas kõrgemad ja keskmised sagedused on arusaadavalt selged. Samsung proovib kavalate nippidega heli tüsedamaks muuta, aga tulemuseks on keemilise varjundiga kume pudru. Keskmise jämedusega makaron kerkib silme ette ka Sony helisooritust kuuldes.

SmartTV

N-ö taibuTV on üks rohkem haibitud tänaseid teleriomadusi. Kuid Eesti väiksus ning kuulumine mõningate tootjate arvates ebamäärasesse regiooni seab kasutamisele tuntavad piirangud.

Kõige õnnetum on Sharp, kel Eesti kasutajale pakkuda vaid kolm rakendust. Täpselt sama, Net+ nimelist nutiteenust pakub ka Philips, aga valikus on umbes 12 rakendust. Veidi parem on olukord Panasonicu VieraNet ja Sony Internet Video nime kandvate rakendustega, kus valikus üle paarikümne teenuse.

Enim on panustanud SmartTV-sse aga korealased – nii LGl kui ka Samsungil on oma rakenduste pood, kust saab uusi äppe telerisse alla laadida. Päris Apple Store'i või Google Playga tegu pole, aga leidub rohkelt mänge ning töötab ka videolaenutus. Näiteks LG pakub isegi hetkel maailmas laineid löövat K-Popi kontsertide ülekandeid.

Kõige lähemale Eesti kasutajale on jõudnud Samsung – kohe esilehel on võimalik tutvuda nii Postimehe kui ka Delfi uudistega.

Kaks teenust, mis leiduvad kõigis telerites, on netisirvija ja YouTube'i pleier. Viimane on ilmselt Google'i loodud, sest viies teleris on täpselt sama näoga rakendus.

YouTube võimaldab teleri siduda nii nutitelefonide kui tahvelarvutitega. Päris mugav on puutetundlikul pisemal ekraanil otsida järgmist videot, et see kohe suurel ekraanil maha mängida.

Vaid Sonys on kasutusel teise toimimisloogikaga (vanem?) lahendus, mis paraku nutiseadmetega sidumist ei võimalda. Sony pleieri loogika vajab veidi harjumist, aga lõpptulemus pole kasutamisel paha – näiteks jääb otsingu ajaks ekraanile väike aken eelmise videoga mängima.

Netisirvija kasutamine nõuab aga aega. Ja kannatust. Ja aega. Ja kannatust – ja rohkemgi veel, kui vaja sisestada veebiaadresse tavalise puldi abil. Kõige libedamalt õnnestub neti sirvimine LG Magic Remote'i abil – lihtne on suunata hiirekursor vajalikule lingile ning ka kerimine-valimine toimib tänu rulliku ja nupu kombinatsioonile valutult.

Ka Panasonicu ja Samsungi kasutajate nutielu kergendavad komplektis oleva "nutipuldid", niivõrd-kuivõrd. Enamike teleritega sai ühendada ka USB-klaviatuuri ning mõnel juhul ka USB-hiire.

Korralik Flashi tugi on olemas Samsungil ja LG-l. Nii ETV, Kanal2 kui TV3 omasaateid on võimalik vaadata järgivaatamisena, ka Motors24.ee lehel toimib (lisaks YouTube'ile) lehe enda videorakendus.

Panasonic tunnistab küll Flashi, aga kõigega siiski hakkama ei saa – ETV ja Motors24 toimivad, kuid TV3 on järgivaadatav vaid hakkiva pildiga, nii umbes viis kaadrit sekundis. Kanal2-s jookseb reklaam kenasti, aga tellitud saade jääbki musta pildina ekraanile ilmumata.

Täiesti Flashi-vabad on Philips, Sharp ja Sony – nendega (enamike) netisaadete vaatamine ei toimi.

Fotod: Tehnikamaailm

Kokkuvõte

Mida sellest pikast jutust järeldada? Tänased telerid pole ammu enam telerid selle sõna algses tähenduses ning seetõttu on võimatu öelda, milline on parim – oleneb, millist omadust paljudest eelistada.

Sharpi jätsid viimaseks nigelaimad nutivõimed – aga olgem ausad, kogu selle nutipoole kasutamine liigitub rohkem "vihateraapia" valdkonda, rääkimata meie regiooni sisuvalikust.

Elioni IPTV klientidel ei tasu unustada, et uutesse Samsungitesse on "digiboks" juba integreeritud.

Philipsi Ambilight on mainimisväärt lisaomadus – kellele meeldib, kellele mitte, igatahes üle tasub vaadata. Kui veel aasta-paar tagasi olid korealased selgelt paremate multimeediavõimetega, siis nüüd on ses osas kõik peaaegu võrdsed.

3D sisu liigub samuti üha rohkem ning passiivtehnoloogial on eeliseid – seda kasutavad täna nii LG kui Philips oma madalamate seeriate mudelitel.

Ja pole ka paha mõte lähtuda teleri ostul brändist, mille seadmed-puldid on kodus juba olemas.

Kokkuvõtted ja lõpphinnangud leiate veebruarikuisest Tehnikamaailmast.