Vaikne kõrvaltänav Tallinna südalinnas. Kõnnitee on nii kitsas, et kaks jalakäijat mahuvad üksteisest napilt mööda. Lapsevankri lükkaja kannule jõuab keskealine jalgrattur ja tiristab nõudlikult signaalkella. Teeandmist nõudval ratturil (Kuhu see lapsevanker peaks tema eest kaduma, kas sõiduteele?) pole ilmselgelt aimugi, et tal pole tegelikult kõnniteele vähimatki asja, sest kõrval oleval sõiduteel ei sega tema sõitmist miski ning seetõttu peakski ta tegelikult liikuma hoopis seal.

Liiklusmärgiga „Jalgtee” tähistatud pargiteel suruvad kaks kõrvuti sõitvat ratturit jalutajad kahte lehte, ajades omavahel võidu. Kuigi tegu pole laste, vaid noorte meestega, tundub, et neilgi pole teada, et rattaga sõitmine on sel teel tegelikult keelatud, jalakäijate läheduses kohatu kiiruse arendamisest rääkimata.

„Meie suurim probleem on see, et kergliiklejatest väga paljud on jätnud endale reeglid selgeks tegemata,” nendib politseimajor Sirle Loigo, miks sellised olukorrad liikluses ette tulevad. „Ollakse kusagilt kuulnud mõnda reeglit ja siis aetakse liikluses oma õigust kramplikult taga. Ühed on veendunud, et rattaga ei tohi ülekäigurajal sõita (kuigi tohib, aga sõidukiirus peab olema õige ja ratturil pole sel juhul autojuhi suhtes eelisõigust, välja arvatud pöördel).