Ah et miks see küsimus pidi mind üldse huvitama?

2013. aasta sügisel toimus Tokyos Jaapani suurim autonäitus. Nagu neid seal ikka iga paari aasta tagant korraldatakse. Selle raames õnnestus külastada ka Honda testikeskust, kus oli proovimiseks välja pandud igasugu erinevaid mudeleid, kirjutab WHATCAR?

Teiste seas Fit (meie mõistes Jazz, toosama, mis meil tänavu sügisel müügile jõuab), N-Box (kandiline mahtauto, mis meile kunagi ei jõua), suurem mahtauto Odyssey (samuti vaid kohalikule turule mõeldud), Accord (mitte see, mida meil müüakse, vaid uuem, kuid mis samuti siia ei jõua), uus 1,5-liitrine bensiinimootor (mis jõuab meile sel sügisel koos HR-V-ga), uus Honda topeltsiduriga käigukast (mis tänavu veel meile ei jõua, kuid tulevikus kindlasti) jne.

Ehk valdavalt autod, millega meil erilist pistmist ei ole. Kuid oli üks auto, mille ümber Euroopa autoajakirjanikud tiirlesid nagu herilased ümber lahtise siidripurgi.

See oli uus Honda Civic Type-R! Välimuselt küll veel päris lõpuni viimistlemata, kuid tehniliselt juba üsna see, millisena ta müügile jõuab.

Jaapani kombe kohaselt toimusid testisõidud sekunditäpsusega: ajakirjanikud jagati gruppidesse, igaühel oli kindlal kellaajal, kindlad ringid, kindla autoga, kuid loomulikult ootasid kõik vaid seda üht, sõiduproovi uue Type R-ga.

See ei ole 290 hj!

Mingeid tehnilisi andmeid meile uue Type R-i kohta toona ei avaldatud. Või noh, midagi ikka, aga neid kõige olulisemaid (mitu hobujõudu, milline on kiirendus, tippkiirus jne), sellest mitte sõnagi. Võimsuse kohta saime teada, et see on “üle 290 hj“. Kui palju „üle“? 1, 5, 10?

Sõnastasime koos teiste Euroopa ajakirjanikega selle uudise toona väljendiga „ca 300 hj“. Sest vähemaga me lihtsalt ei leppinud.

Olime ju kõik sõitnud varasemalt paljude erinevate autodega, nii esi-, taga- kui nelikveolistega, mille võimsused on olnud seinast seina.

Samuti võimsate esiveolistega, millel hobujõude kaugelt teisel pool 250 hj piiri. Ehk mingi arusaam sellest, kuidas käitub üks väga võimas esiveoline auto, oli kõikidel kuklas olemas.

Civic Type R-iga sai igaüks sõita neli ringi mööda ovaali. Mis tegevuse kui sellisena on muidugi suhteliselt igav. Välja arvatud kiirendushetk ja 200 km/h tagasipööre ovaali kõige „ülemisel“ rajal, kus tunned end kui India tünnissõitja, küljeaken vastu maad suunatud.

Kuid just kiirendus oli see, millest sai alguse minu poolteist aastat kestnud painaja: esimese käiguga lõi pööretepiiraja põhja kohe, kui gaasi jõulisemalt vajutasin, teisega üsna samamoodi, kolmandaga kah ratas ringi...

Alles neljanda ja viiendaga sain tunda pisut pikemat „selg istmes“ tunnet, kuid mitte kauaks, sest juba oli 200 km/h ees ja kuna jaapanlased on väga hoolitsev rahvas, siis igaks juhuks, et keegi viga ei saaks, oli kiirus nendel autodel piiratud 200 km/h.

Juuni keskel ootab Slovakia Ringil ees testisõit Type R lõpliku euroversiooniga. Saab näha, kas miskit on vahepeal ka sisuliselt muutunud. See selgub juba kiireima esiveolise proovisõidu loo teises osas veidi enam kui kuu pärast!