VÕRDLUSTEST: Golfiväljakute elektriautod: mis need on, kas neistki on mõni parim?
Nii kaua kui golfiautod on eksisteerinud, on nad tekitanud eriarvamusi. Osa golfareid – eelkõige tõsisemad sportlased – peavad neid üleliigseks luksuseks, mida golfiväljakutele üldse lubada ei tohiks (on ju golfi üks eesmärke inimesed liikuma saada)
Teised hindavad neid aga suurepärase abivahendina ning autode arv on kiiresti kasvamas. Oma süü on ka selles, et eakaid golfimängijaid tuleb üha juurde ning järjest enamatel mängijatel on oma harrastuse jätkamiseks vaja võtta appi auto. Ja loomulikult on veelgi enam neid, kes kasutavad autot vaid mugavuse pärast.
Omal ajal nõuti golfiautode kasutamisel isegi arstitõendeid. See komme on siiski ajalooks saanud ja praegu on hulganisti golfiväljakuid, kus vaid autot kasutades mängida saabki.
Tõsiasi on see, et autot kasutades jõuab mänguga kiiremini ühele poole. See on põhjus, miks mitmetel väljakutel autode kasutamist igati soositakse. Nii välditakse järjekordi ning tehakse seeläbi paremat äri – rohkem mängijaid, rohkem raha!
Aga kas on mingit vahet, millist golfiautot kasutada? Kogusime kokku neli elektrimootoriga kahekohalist golfiautot. Valisime nimelt elektriautod, kuna mürisevate ja heitgaase välja ajavate bensiinimootoritega golfiautode aeg hakkab ümber saama ning elektriautod sobivad juba imago poolest looduslikele golfiväljakutele hoopis paremini.
Club Car, E-z-go ja Yamaha on tuntud nimed üle maailma, kuuludes paljude golfiväljakute n-ö põhivarustusse. Kõiki kolme toodetakse USAs, seda hoolimata sellest, et Yamaha on oma algupäralt Jaapani firma.
Neljas auto – Garia – on eriline. Tema päritolumaa on Taani, kuid kokku pannakse teda hoopis Soomes, Uusikaupunkis asuvas Valmet Automotive’i tehases.
Golfiautod on kallis lõbu. Kui Club Car, E-z-go ja Yamaha hinnakäärid on 6500 eurost 8500 euroni, siis Garia eest küsitakse lausa 17 000 eurot. Tegu on seega tõelise luksustootega, ometi on kõik need autod tehtud üheks ja samaks otstarbeks – et hõlbustada golfi mängimist.
Erinevad ja sarnased
Esimene üllatus oli see, et kõigele vaatamata on tegu väga sarnaste toodetega. Ainus põhimõtteline erinevus on Garia pikem telgede vahe, muud põhimõõdud on kõigil lähedased.
Üritasime oma hinnangute andmisel jääda autode põhikasutusala juurde. Seda siis vaatamata sellele, et golfiautosid aeg-ajalt muudelgi eesmärkidel kasutatakse – teatud olukordades on neid ju koguni riigipeade transportimisel kasutatud. Vaatasime, kuidas pääseb autosse sisse ja autost välja, kui mugav on seisupiduri kasutamine, kuidas auto saab läbi golfikotiga jne. Loomulikult on suur tähtsus mahutavusel – ruumi peab olema kahele täismõõtu mehele (kokku 200 kg) ja nende varustusele.
Saame kahtlusteta öelda, et kõik neli autot on vähemalt rahuldavad, ehkki arenguruumi on kõigil. Näiteks ruumi osas kritiseeriti Club Cari, kus küljesuunas kippus ruumi nappima.
Golfiväljakul tuleb sõita vahel vaid mõnikümmend meetrit, vahel lausa pool kilomeetrit. Kui auto raputab ja täriseb, on see ebamugav, kuid kehv enesetunne võib mõjutada ka mängu enda käiku. Sõitmine peab olema lihtne, auto ei tohi endale liigset tähelepanu nõuda. Golf on ju mõistusemäng ja hea tulemuse saavutamiseks ei saa mõtted mujale minna.
Lõppkiirus pole golfiautodel määrava tähtsusega, kuid ikkagi on huvitav teada. Tehaseandmetel pole siinkohas olulist tähtsust, sest need on saavutatud sisuliselt laboritingimustes ja reaalsest suutlikkusest täit pilti nad ei anna. Kõige kiirem oli E-z-go, mis suutis liikuda kiirusega kuni 32 km/h (20 mph). See ongi maksimaalne kiirus, mida USA seaduste kohaselt suletud alal liikuvatele golfiautodele lubatud on. Kui sellest üle minna, on tegu juba maanteeliiklusse mõeldud sõidukiga ja see tähendab hoopis karmimaid nõudmisi.
Kuna kiirused on golfiautodel väikesed, ei ole turvalisusnõuded kaugeltki nii karmid kui päris autodel. Samas võivad väljakutel kõrguste vahed suured olla ja kui näiteks pidurid korras ei ole, ongi kuri karjas. Kahel autol – E-z-gol ja Garial – on automaatne seisupidur ning auto püsib igal juhul paigal. Club Cari ja Yamaha seisupidur lülitub jalaga ning kui see peale unustada, siis läheb auto küll paigalt, kuid väiksel kiirusel ning kõlab hoiatussignaal.
Mõõtsime ka kaldenurka, mille ületamisel auto ümber läheb, kuid need osutusid nii suurteks, et tõenäoliselt lõpeb enne sõitja julgus, kui sõiduk reaalselt ümber läheb.
Golfiväljakul, kus pallid lendavad, on ülioluline korralik tuuleklaas.
Kolme ameeriklase puhul täidavad esiklaaside rolli plastiktahvlid. Need ei taga alati kaitset golfipalli eest, muutuvad aja jooksul kriimulisteks ning läbipaistvus halveneb. See on eriti ebamugav vastu päikest sõites. Taani-Soome päritolu Garial on lamineeritud kaardus esiklaas – põhimõtteliselt samasugune nagu päris autodel. See kannatab paremini nii palle kui kulumist – aga on muidugi oluliselt kallim.
Meie laiuskraadil tuleb golfi sageli mängida märgades oludes ja seda tuleb arvestada ka golfiautode juures. Üllatusena on siin parimad kaks kõige odavamat sõidukit – Club Car ja Yamaha. Vihmavesi juhitakse seal tagumiste katusepostide kaudu maapinnale ning katuse kuju tagab selle, et see sealt valest kohast alla ei voola.
E-z-go katusetoed veerenne ei sisalda, vesi voolab maha katuse tagaosas olevatest aukudest. Olemine on siiski niiskem kui Club Caril ja Yamahal. Lisaks on E-z-go küljepaneelid sellise kujuga, et tagarattad kipuvad pori sõitjate pihta loopima.
Kalli Garia vihmakindlus on seltskonna viletsaim. Kumer katus on küll väikeste veesoontega varustatud, kuid need on seal vaid ilu pärast. Vähegi tõsisema saju korral tuleb vett alla igast äärest.
Varustuses erinevusi
Nagu päris autodel, nii on ka golfiautode varutuses olulisi erinevusi. Club Car ja Yamaha on siin kõige tagasihoidlikumad. Armatuurlaual on vaid kõige hädavajalikum – aku seisukorrast teada andev hoiatuslamp või mõõdik. Tõsi, Club Carist saab ka nn luksusversiooni – sel juhul on 8tollised rehvid asendatud 10tollistega, rooliratas on pehmendustega, tuuleklaas on parem ning katusel asub kinnitusvõrk.
Yamaha ei paku mingeid lisamugavusi ning tal saab valida vaid kas ühes tükis või liigendatava tuuleklaasi vahel.
Ka E-z-gost pakutakse erinevaid varustuspakette. Kallim neist paistab silma spetsvärvi, 10tolliste rehvide, tulede, helisignaali ning suuremaks seadistatud tippkiiruse poolest.
Teistest oluliselt kallim Garia on juba baasversioonis konkurentidest parema varustusega. Sinna kuulub katuseluuk, tahavaatepeegel, pehmendustega rooliratas, spido- ja odomeeter ning 10tollised rehvid. Lisaraha makstes saab soojendusega esiklaasi, klaasipuhastid ja -pesurid, spetsiaalsed 12tollised veljed, sportlikud istmed ja koguni elektrilise külmiku!
Ühte asja igatsesime kõigi nelja puhul – mitte ühelgi neljast ei olnud lukustatavat panipaika! Loodetavasti ühel ilusal päeval see siiski lisatakse, vajadus selle järele on paraku selgesti olemas.
Elektrisõidukist rääkides on esimeseks küsimuseks, kui kaugele sellega sõita saab ning tavaliselt on seda vähe. Golfiautodega on seis teine, sest ühe golfimänguga läbitakse vaid kümmekond kilomeetrit. Kui tegu rendisõidukiga, siis jõutakse päevas teha kaks ringi, heal päeval ehk isegi kolm. Seejärel on ees öö, mille jooksul akud taas laadida jõuab, seega on 30 km läbisõitu päevas täiesti piisav.
Golfiautode akud baseeruvad vanal pliitehnoloogial. See pole probleemiks, sest istmete all on suurtele akuplokkidele piisavalt ruumi. Küll aga on probleemiks suvine tihe laadimisrütm. Tipphooajal laetakse akusid igal ööl ja vanatüübiliste akude kestvusele see hästi ei mõju.
Testisime autode läbisõitu lihtsal moel – sõitsime nendega golfiväljakul ringi, kuni auto auto järel seisma jäi. Selliseid katseid tegime kaks – ühe 30 plusskraadi juures kuivades oludes, teise aga vaid 10 soojakraadi ja vihmaga.
Mõlemal juhul sättisime keskmiseks kiiruseks 15 km/h. Selgus, et rasketes oludes vähenes läbisõit ligi kolmandiku võrra. Siin oli parim Garia, probleemid tekkisid alles viimastel kilomeetritel mäkketõusul. Ometi liikus Garia ka seejärel probleemideta tasasel maal, saavutades kuni 25 km/h kiiruse. Ka Club Caril ja E-z-go’l jätkus rammu üsna pikalt, kui aga kukkumine algas, siis kiiresti.
Esimesena sai otsa Yamaha ramm. Esimeste häirete ilmnedes jäi auto peagi jänni mäkketõusul – mis siis, et näidiku kohaselt pidanuks veel mitu kilomeetrit varuks olema. Ja nii juhtus mõlemal katsel.
Kõikide autode sõiduulatus oli kokkuvõttes piisav, kuid peab silmas pidama, et autod olid uued ning vanuse lisandudes olukord kindlasti muutub.
TMi kiire kokkuvõte andis sellise pingerea: esimene Garia, järgnesid E-z-go, Club Car ja Yamaha. Garia osas oli tulemus ootuspärane, sest see sõiduk on nn pärisautodele kõige lähedasem. Paraku ei ole Garia kõige funktsionaalsem ning küsimusi tekitab väike läbisõit (loomulikult ka kõrge hind).
Nii et tegelikult saavad oma tööga hakkama kõik neli – nii plusse kui miinuseid õnnestub leida igaühele. Ja tegelikult mängib golfi ikkagi inimene, mitte auto!
Testiloo autor: Martti Merilinna (Soome Tehnikamaailm)
Fotod: Matti Vuorimaa
Tehniline abi: Ilkka Herttua, Ragnar Mehisto
Testirühm: Markku Koski, Henri Nissinen, Lars Salo, Risto Vuorinen, Wiki Wikholm
Testipaik: Nevas Golf
Jälgi Forte autouudiseid ka Twitteris!
