Tavaline autojuht on leppinud teatud X-koefitsiendiga: kui automüüja lubab kütusekuluks 4,9 liitrit 100 kilomeetri läbimiseks, siis küllap läheb päriselt näiteks 5,8 liitrit. Heitgaase me ise juhtidena mõõta ei saa, aga loogika on ilmne: mida rohkem põleb kütust, seda rohkem heidab mootor keskkonda ka gaase.

Volkswageni skandaal tuli petvast tarkvarast: laboritesti ajaks muutus auto keskkonnasõbralikumaks, tee peal saastas see õhku 5 kuni 50 korda rohkem.

Ent USA-st alguse saanud skandaal on justkui summutisse topitud kork, mis on seni kõik ebameeldiva auto sees hoidnud, kuid nüüd lendas saast välja. Ja seda tuleb juurde ka Euroopas.

Volkswageni sõnul on üle maailma müüdud 11 miljonit autot, milles on kõnealune mootor tüübinimega EA189, ja enamik neist muidugi Euroopas.

Õhku saastavate mootoritega autosid on saanud Euroopas üllatuslikult vabalt müüa tänu sellele, et valitsused on autotootjate toeks agaralt lobi teinud.

Vaid neli kuud enne skandaali puhkemist avaldasid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa Euroopa komisjonile survet, et ka 2017. aastal rakenduvas senisest karmimas heitgaasitestis oleks 1970-ndatest pärinevad “augud”, kirjutas Guardian.

Tänu neile "aukudele" saab autot mõõtmises keskkonnasõbralikumana näidata, kui see tegelikult tänavakasutuses toimiks.

Mis sorti need "augud" testides on?

Näiteks võiks mõõtmisse mineval autol teipida kinni avaused uste juures ja esivõres, mis suurendavad õhutakistust. Ratastele võiks panna erilised ülepumbatud rehvid, sõita kõrgemate käikude ehk madalamate pööretega, reguleerida nii sildu kui pidurklotse, autoaku enne testi täis laadida, teha test väga soojas keskkonnas ja muidugi välja lülitada kõik energiat tarbiva mugavusvarustuse.

Igaüks neist annab pisikese energiasäästu, aga lõpptulemusena sõidavad tänavatel oluliselt saastavamad autod kui testilaborites.