Uus Santa Fe: ruumikam, nägusam ja paremini juhitav
Esmalt saan ma esitlusele minnes noomida. Ma olevat eelmise Santa Fe kohta väitnud, et selle roolisüsteem on justkui tuules tudisev vanatoi, mis olevat selgelt ülekohtune hinnang. Vahest tõesti, aga mina midagi sellist öelnud ei ole. Esiteks ei kasutaks ma sellist väljendit ja teiseks vaatasin koju jõudes varasema ülevaate üle, aga sellist võrdlust seal ei olnud. Ja isegi kui olnuks, siis nüüd on see möödas, sest uuema versiooni pärast pole vaja voodipesu ninarättideks lõigata, sest neljas Santa Fe üllatab ennekõike võimeka vedrustuse ja innukamat sorti hea juhitavusega, vähemasti suuremate linnamaasturite kontekstis.
Sellega on esimene positiivne areng käes ja järgmist ei pea kaugelt otsima, sest kui teile ei hakka silma auto muutunud välimus, siis olete kas Stevie Wonder või teie küljest puuduvad prillid. Ma pole kindel, kas Citroëni kombel iluvõre kohale tõstetud päevatuled on elegantseim lahendus, kuid anonüümsuses uustulnuka väliskujundust enam süüdistada ei saa. Interjööris läheb asi veel paremaks, sest see on endisest detailsem, varustatud paremate materjalidega – vähemasti neis tippvarustusega isendites, millega meie sõitsime – ning ruumikam, sest auto pikkusele lisandus seitse sentimeetrit, mis teeb Santa Fe pikkuseks juba 4770 mm ja võimaldab pakkuda seda ka seitsmekohalisena.
Kaasavaraks ainult üks jõuallikas
Neljandat põlvkonda saab ükskõik millise jõuallikaga, kuniks see on 2,2-liitrine diiselmootor, mis arendab 147 kW/200 hj. Mujal on valikus veel väiksemad „õlipõletajad“ ja isegi üks ottomootor, kuid neid ei kavatseta siia tuua ja nii on meil mootoriruumis vaid üks R4, mille maksimaalne pöördemoment on 440 Nm @ 1750-2750 p/min. Auto varustatakse kas kuuekäigulise käsikasti või kaheksakäigulise automaatkäigukastiga ning sõltumata käigukasti tüübist lubatakse sellise jõuallikaga Santa Fe kiirendusajaks „sajani” 9,3 sekundit. Auto tippkiirus on 205 km/h ja esiveolise käsikastiga isendi keskmine kütusekulu 5,7-5,8 l/100 km.
Automaatkäigukastiga „ninavedusel“ jääb keskmine kütusekulu vahemikku 5,8-6,0 l/100 km ja nelikvedu lisab esiveoliste keskmisele umbes 0,2-0,3 liitrit. Nelikveosüsteem HTRAC muudab telgedevahelist momendijaotust pidevalt, lähtuvalt valitud sõidurežiimist, rataste pöörlemiskiirusest ning auto asendist ja kui Comfort-seades saavad tagarattad vaid 35% saadaolevast momendist, siis vajadusel võidakse seda telgede vahel ka võrdselt jagada (tegusamal paigaltvõtul hea haardevõimega pinnal), Eco-režiimis aga veavad vaid esirattad. Santa Fe kliirens on 185 mm, lubatud haagiste massid selguvad aga üsna pea.
Vaga vesi, sügav põhi
Esmapilgul tundub neljas Santa Fe igavana, sest on vaikne, sõidab sujuvalt ning progresseeruv vedrustus töötab mugavalt ja hiirvaikselt. Ent pruugib teil vaid käänulisele teelõigule sattuda – veel parem, kui see on ka ebatasane –, kui panete tähele, et roolisüsteem on suure linnamaasturi kohta päris kiire ülekandega ning pakub ka üsna head tagasisidet. Auto esi- ja tagarataste pidamine oli tolmusel asfaldil selgesti tajutav ja üle pingutades andis tehtut kas rooli või pidurite abil hõlpsalt arstida. Auto küll noogutab tuntavalt, kuid see ei mõjuta haardevõimet palju ja pika käiguga vedrustus suutis rattad maas hoida ka ebatasastel teelõikudel.
Mida on oluline teada, sest kui mootorivaliku osas jäädakse põhirivaal Škoda Kodiaqple alla, siis sõidu- ja vedrustusmugavuse osas on lugu vastupidine, sest Škoda vedrustus on jäigemas eelseades ja võib ebatasasustel olla seetõttu üsna häälekas. Bensiinisõltlasi vaimustav hea juhitavus võrdub tavajuhi jaoks enamasti ebamugavustega –liigne närvilisus, puine vedrustus, raske rool jne –, ent selles autos saadakse hakkama lülisammast purustamata ja arvestatav suutlikkus on peidus tavapärasuse katte all. Juhitavuse osas uus Santa Fe üks paremaid omasuguste seas ja sõidumugavuse osas ei löö ta mitte ainult Škodat, vaid ka Land Rover Discovery Sporti ja Nissan X-Traili.
