Raamat juba kauplustes müügil.

Tucker 48: (katkend raamatust)

Maailmas ei leidu ühtki teist kõigest 51 eksemplari ehitanud automarki, millele oleks pühendatud mitu paksu raamatut ja koguni täispikk mängufilm.

Preston Thomas Tucker (1903-1956) oli andekas nii ettevõtja kui ka leidurina. Ainuüksi tema relvaturellid lennukitele, torpeedopaatidele ja soomukitele olid vaatamisväärsus. Sõja lõppedes alustas mees autotöösturi karjääri pelgalt 37 000 dollariga, aga rentis peagi maailma suurimate hulka kuuluva tehasepinna, korjas inimeste käest ettemaksude ja osaluse näol kiiresti kokku 12 miljonit dollarit ning asus teele unistuse poole, mida ta nimetas maailma täiuslikemaks autoks.

Esialgu mõtles ta 9,6-liitrisele mootorile ja lausa ulmelise kujuga Tucker Torpedole, kuid siis valis ruumika sedaani näol sootuks realistlikuma eesmärgi. Tuckeri auto kontseptsioon oli selgelt mõjutatud sõjaeelsetest Tatratest, kuni esiratastega samaaegselt pöörduva kolmanda esilaternani välja. Üks oluline nüanss välja arvatud: Franklini 5,5-liitrine helikopterimootor oli algselt õhkjahutusega, aga auto tarvis ehitati see ümber vesijahutusele. Eelvalitsaga käigukast laenati Cordilt, hiljem oli kavas, vastu tulles Ameerikat haaranud automaatkastivaimustusele, võtta kasutusele automaatne Tuckermatic.

Üleminek sõjaeelsest oluliselt erinevale toodangule kulges autotööstuse hiidudel õige aeglaselt, seda enam paistis Tucker silma oma erakordsusega. Mida küll ta oma sedaanil näha ei soovinud: kõigi rataste sõltumatut vedrustust ja ketaspidureid, väikest pehmet armatuurlauaümbrist, laupkokkupõrkel tihendist välja murdvat esiklaasi, turvavöösid, kere eriti hästi löögienergiat neelavat esiosa… Kujustusega tegelesid tal näiteks Chrysleri ideeautodega kuulsust kogunud Alex Tremulisega samaaegselt ka New Yorgi disainibüroo J. Gordon Lipincott & Co tööstuskunstnikud. Omavahel võistlevate makettide õnnestumisi seeriaautole kokku sobitades saadi tänini kordumatuna mõjuv lahendus.

Ehkki sõiduk oli tollaste autode seas silmatorkavalt madal, jäi pearuum diivanilaadsete istmete kohal laheda 940-990 mm piiridesse. Ukseavad pöördusid pisut katusesse, tagantvaadet ilmestas väljalasketorude pooltosin. Auto dünaamikale ei saanud vähimatki ette heita – tippkiirus üle 190 km/h ja kiirendus 0-97 km/h väidetavalt 10 sekundiga. Mainitakse üht eksemplari, mis näitas Bonneville´i soolajärvel koguni kiirust 211,7 km/h. See kere pidi küll äärmiselt voolujooneline olema!

Kui üks lubatud tähtaeg teise järel möödus ja tootmisest ikkagi asja ei saanud, hakkasid aktsionärid, diilerikandidaadid ja kautsjoni sisse maksnud potentsiaalsed kliendid oma raha tagasi nõudma. Üleriigilist tähelepanu äratanud kohtusaagas Tuckerit tahtlikus pettuses süüdi ei tunnistatud, aga oma unistuse pidi ta maha matma. 1950. aastal firma likvideeriti. Läbinähtav vandenõuteooria süüdistab Tucker Corporationi hukus Detroidi autogigante, aga tegelikult ei kujutanud ajast liigagi ette rutanud Tucker 48 neile mitmel põhjusel vähimatki ohtu. Preston Tucker oli samasugune romantik autoasjanduses nagu Howard Hughes lennunduses. Kumbki mees ei suutnud olla suurem oma saatusest. Või me eksime? Aga inimesed, kes austavad Preston Tuckeri lootusetut võitlust, on säilitanud 51 ehitatud autost 49 eksemplari.
Raamatu kaks väljalaset.

100 AUTOT 2

Tänavu möödub 35 aastat Margus-Hans Kuuse kultusteose „100 AUTOT” ilmumisest, mille puhul andis kirjastus Sidrunid ja Siilid välja autori uue valikuga järjeraamatu ajaloo kõige silmapaistvamatest sõidukitest.

„Loodan, et minu uus raamat „100 AUTOT 2” tekitab inimestes taaskord sügavamat huvi tehnikasaavutuste vastu,” tõdeb pool sajandit autodest kirjutanud Margus-Hans Kuuse. Tänavu juubelit tähistav teos oli esimene raamat raudse eesriide taga, mis tutvustas mujal maailmas toodetud sõiduautosid. Eesti poiste jaoks oli see „piibliks” ja ukseks automaailma.

Uus raamat „100 AUTOT 2” võtab värske ülevaatena kokku tehnikaajaloo esimesest sõidukist tänapäevani. Alustades ülemöödunud sajandi neljarattalistest ning lõpetades selle kümnendi hübriidsõidukitega koos kvaliteetsete stuudiofotodega. Margus-Hans Kuuse jutustab lugusid automaailma raputanud inseneride geniaalsetest leiutistest ning kujustuskunstnike meistriteostest, millest nii mõnedki on leidnud koha kunstimuuseumides.