Lähenesime ülesandele päris algusest: Tuul ei olnud enne MPman G1 karbist väljavõtmist kordagi “uforattal” seisnud, saati siis sõitnud. Seega tuli tal see oskus kiirelt omandada, sest kolme nädala testisõitude plaanis leidus nii kiiret ja siidist asfalti, metsateid kui konarlikke külavaheteid. Tütarlaps sai suurepäraselt hakkama.

LAPSELE RASKE TÕSTA

Uforatta karp oli minu jaoks liiga raske tõsta. Pidin paluma suurema venna abi. Enne sõitma õppimist vaatasin Youtube’ist paar videot ja lugesin tasakaaluliikurite kohta natuke. Mulle ei meeldi pikk sõna “tasakaaluliikur”, koolis nimetame me seda seadeldist “uforattaks”. Minu arvates sobib see nimi värvilisele sõidukile palju rohkem.

Uforatas tuleb pedaalide juurest sisse lülitada ja siis süttib aku märk. Kui see on roheline, on aku täis. Kui märk on punane ja hakkab ka vilkuma, tähendab see, et aku on kohe tühi ja sõidukit tuleb laadida.

Hoverboardi juhe on kahes tükis pakis. Need tükid tuleb omavahel ühendada ja siis tuleb üks ots lükata uforatta külge ja pistik panna seina. Mina laadisin üle öö tavaliselt, aga paar korda ka päeval. Siis istusin närviliselt uforatta kõrval ja ootasin millal tuli roheliseks läheb, et saaks sõita.

3-4 tunniga laadis aku päris täis. Ja kui ainult asfaldil sõitsin, siis sain terve päeva ühe laadimisega hakkama. Kui murul ja metsateel, siis sai aku rutem tühjaks.

VIIE MINUTIGA SÕIT SELGEKS

Igatahes panin ma ühel ilusal hommikul jalgrattakiivri korralikult pähe, palusin emal MPman G1 murule tõsta ja proovisin sõita. Lülitasin uforatta nupust sisse ja astusin ühe jalaga peale. Siis panin teise ka. Ratas hakkas liikuma. See oli lahe. Kohe läks tasakaal ära ja kukkusin muru peale maha. Ma ei saanud haiget, ainult ema ehmatas.
Loe edasi siit