TEST: Rehvitöökojad keeravad rattad liiga kõvasti kinni!
Kujutage endale ette situatsiooni – õues on viis külmakraadi, sajab lörtsi, väljas pime ning tee, mida mööda esmakordselt kulgete, on lumme mattunud. Teeservi pole ollagi, kus peatust teha ja selgitada oma asukohta. Peatus sellises olukorras on pigem eluohtlik. Täiendav „kirss tordil” oleks purunenud rehv.
Autokoolis õpetatakse vähemalt teooriaski selgeks, et autojuht peaks saama hakkama elementaarse esmaabi andmisega, rääkimata siis ratta vahetusest. Ei see ilma küsi ning lisaks ratta vahetusele on eelpool kirjeldatud ilm ju tõeline košmaar.
Hea küll, leiategi oma pagasiruumist ehk tungraua, ka ehk saate auto üles krutitud. Näpus pehmest plekist väänatud rattavõti ka. Viimane mõistagi tõusva päikese maa poolt tulnud odav toodang. Asjatundja on selle juba ehk rattaristi vastu välja vahetanud. Nii... põlvili maha, padrun paika ja.... kõik! Kaugemale ei jõuagi, vägista kuidas tahad. Peale mõningat proovimist hakkad muide juba endas kahtlema, kas ikka õigele poole keerad ja üritad meenutada pingsalt. Aeg läheb, proovid viimast jõuraasu kokku võttes kord veel. Ega ausalt - ma ei imesta, kui sama pehmest metallist tungraud peale seda väänamist kärinal auto alla kokku kortsub ning sellega üritus lõppebki.
Olen külastanud erinevaid autotöökodasid just rehvivahetuse eesmärkidel. Olen kogenud ka seda toorest jõudu ja ninast välja pritsuvat verd, mis tekib, kui rakendada vastujõudu pneumaatilise padruniga kinni vägistatud rattapoldile. Seda nii kuivas kui vihmas, külmas ja soojas. Peale mõningaid katseid,mida väldin töökodasid ning lasin tõsta suverehvid ja talverehvid eraldi ratastele ning vahetan neid iseseisvalt koduõuel.
Millest on tingitud asjaolu, kui rattapolte või –mutreid lahti ei saa?
Eks alguse saab ikka kõik erinevatest töökodadest ja nendes levivast kultuurist. Pole mina näinud siiani ühtegi töökoda, kus keermele õli peale tortsutataks. Küllaga on aga kuulda pneumopadrunite raginat rataste kinni keeramisel. Keskmine skaala, mis tehas reedab lihtinimesele, on 80-110 njuutonmeetrit ühele poldile/mutrile. Odavamad padrunid pole aga isegi mitte seadistatavad. Niipea kui voolik sabas, ragistab kuniks õhku jätkub. Tihtipeale rõõmuga üle 200 njuutonmeetri.
Võrdeliselt võin tuua näite – 80-90 njuutonit jõudu avaldades saab poldi/mutri lahti ka viimast kuud rase naisterahvas ilma suurema probleemita, samas kui 200’se näidu puhul peab ka sajakilone meesterahvas hüplema võtmel, et polt/mutter liikuma hakkaks.
Kuna lihtsal inimesel käepärast riistapuud, millega mõõta tehtud tööd, pole, otsustasin seda ise kontrollida. Võtsin ette mõningad rehvivahetustöökojad, mida pole eksperimendist hoiatatud. Küll aga toimus hilisem kontroll. Autod ja nende väljalaskeaastadki olid erinevad. Täpselt samuti olid erinevad ka rattapoltide kinnitusmomendid, jäädes suuresti vahemikku 100-110 Nm.
Esimesena putkas varahommikul rattavahetusse Honda Civic. Asukohaks Laagris asuv Teede Remondi- ja Ehitusvalitsuse 2 garaaž. 14-tolliste velgede vahetamise eest küsiti 300 krooni ja rehvid vahetati kärmelt – 25 minutiga. Töö kiire ja korralik, julgeks öelda. Velgi siiski korralikult ei olevat puhastatud, ent ka hoiatati – naastrehviga võite praegu veel trahvi saada! Artikli avaldamise hetkeks on see legitiimne ning vahepeal automobiil rohkemat liikunud pole. Eelpool öeldud Civicu rattamutreid tuleks tehase järgi pingutada 110 njuutonmeetrini. Reaalne tulemus – 170...180Nm. Pole kuigi mööda, arvestades, et käsitsi üle ei pingutatud ning kasutusel polnud ka dünamomeetervõtit.
Teisena jõudis oma punkti BMW 318is. Asukohaks Kadaka-Mustamäe tee nurgal asuv Oscarrehvid. Garaaži köögipoolele, tervislikel kaalutlustel, mõistagi, ei lubatud. Suunati pehmele nahkdiivanile, lubati kohvi mekkida ja vanu Tehnikamaailmaid sirvida. Töö kiire ja korralik ning 23 minutiga oli auto taas liikumisvõimeline. 100Nm asemel suutsime poltide tulemuseks saada mõõtmisel 170...180Nm. Hinnaks – 300 krooni. Siiski - juba on ilmunud nii palju töökultuuri muutusi, et raatsitakse juba määrida keermeid!
Kolmandana vuras ettenähtud ajal Pärnu maantee Kummiproffi Opel Combo, kaemaks, kas asutus nimes lisatähte väärt. Taaskord sama „mure”, mis eelnenutelgi – rehvid peal, tarvis vahetada. Hinnaks oli 400 krooni ning töö oli taaskord justkui kiire ja korralik. Kõigist eelnenutest toodi esile väga head klienditeenindust ning kohe ulatati ka kliendikaart niisamuti näppu. Viimasega saab inimene hinnast hoobilt 10% alla.
Nahkne sohva, kohv ning aegunud tehnikaajakirjad ja kiirelt mööduski need paarkümmend minutit. Kasutatusel oli ka, muide, dünamomeetervõti. Lisaks määrimisele! Suverehve lähemalt vaadates öeldi, et julgelt saab veel kasutada. Pakiti kenasti valgetesse kottidesse ja laeti autosse. Siiski tulemuseks saime juba eelnenud tuttava numbrinäidu – 170-180 Nm 110 asemel.
Neljandana pöördus Saab 9-5 Tallinna Tartu maanteel asuvasse Vianori. Olgu öeldud, et kõigist proovituist kalleim koht. 16-tollistel velgedel rehvivahetuse eest küsitakse soliidsed 600 krooni. Ja jällegi tuli suunduda peale auto üle andmist nahksele diivanile lektüüri lugema. Enne üle andmist õnnestus siiski ka viimase ratta allapanekut ise kaeda. Vanad suverehvidki utiliseeriti eelöeldud rahaga. Peale õhuga kinni ragistamist käidi ka dünamomeetervõtmega kõik poldid üle. Küsiti veel viimati pingutajalt – paljuga kinni keerasime? „120,” ühmas slaavi rahvusest tööline. Rahu südames, proovisime järgi – 140... ei. 160...ei ka mitte. 180... siiski ei. Oot mis pagan... võti rikkis äkki? Jätsime mõningad etapid vahele. 250...veresoon peas lõhkemas... ei! 300... mkm. 340... jess! Üks liikus. 350...ei. Ükski polt peale seda ei liikunud! Hüppasime ka rattaristi peal ning peale kolmandat hüpitamist liikus röginaga. Ütleks, et linna kalleim ja kibedam kohv.
Viiendana ja viimasena vurises töödele Honda CR-V. Asukohaks Kopli 76A Festmark. Kohvi ja nahkset diivanit, veel vähem aegunud ajakirju nautida sedapuhku küsitud hinna – 400 krooni – eest ei saanud. 23 minutit hirmu ja valmis. Vanakesed kelkisid veel vastsoetatud uute püstolitega. Määrdega oldi koonrid. Tehase poolt ettenähtud pingutuse 108 asemel suutsime mõõta välja 190Nm.
Eks igaüks ise vaatab kus ta oma rattad ära vahetab. Vaid dünamomeetervõtme välgutamisega siiski imesid korda alati ei saada. Ka määre tundub siiski tänapäevalgi üsnagi luksusesemena. Olin juba arvamusel, et ehk on kultuur teinud vahepeal kannapöörde ning ei pea omama enam topelt jooksu rattaid – ühel suve- teisel talverehvid – ent tundub, et pean sõnu sööma.
Tegelikult mitte neid sööma, kuivõrd – pean tee peale jääma. Tehkem enda jaoks proovi – kas paarikümnekraadises külmas kannatame ikka lumesajus nähtamatuna teeservas jõuga kinni vägistatud rattaid tehasekomplektiga alt ära saada või tuleb varakult talletada telefoniraamatusse kõik googeldatud toimivad autoabi numbrid?
Millised on rattapoltide ülepingutamise võimalikud tagajärjed?
Margo Otto, meister, Viking Motors:
Tagajärgi võib olla mitu:
1. Rattapoltide või mutrite keermed võib üle keerata, ära rikkuda;
2. Veljed võib ära rikkuda - rattapoltide ja velje vahelised koonused venivad välja;
3. Rattapolte ei ole võimalik lahti keerata - kui on vaja näiteks teepeal varuratas all panna,
siis see kahjuks ei õnnestu, kuna selle originaal võtmega ei jõua lahti lihtsalt keerata.
Magnus Kaasik, tehniline spetsialist, United Motors:
Kui rattapolte pingutada suurema momendiga, siis paremal juhul ei saa lihtsalt avariiolukorras vigast ratast autos olevate instrumentidega lahti ja võivad ka murduda nn. vargavastaste poltide adapterid. Halvemal juhul hakkavad aga ülepingutatud rattapoldid venima ning võivad suvalisel ajahetkel lihtsalt murduda ja siis on tagajärjed ettearvamatud.
Margus Kõpper,Töökoja juhataja, Veho Eesti AS:
Liialt pingutatud rattapoldid venivad välja kuni tikkpoldid murduvad. Tagumise rattarummu tikkpolte saab eraldi vahetada ilma rattarummu eemaldamata. Esimeste tikkplotide vahetusel (sõltub käändmiku ehitusest) tuleb rattarumm laagrist välja pressida. Sellisel juhul vajaks vahetust ka rattalaager.
Jälgi EkspressAuto uudiseid ja artikleid ka Twitteris!