Esiteks oli täna päris kole ilm: jahe ning vihmane. Nii et täislaetud akudega iOn ei lubanud algusest peale rohkem kui 60 km sõita. Kui aga lülitasin sisse soojenduse, kruttisin paika tümaka raadiomasinast ning liikusin suvistel kiirustel neljarajalisele maanteele tuhisema, kahanes tunnikesega akudest pool elektrit ning prognoos näitas, et saan veel umbes 40 km sel elektrilisel ratsul tatsata. 135 km/h on Eesti liiklusesse täiesti sobiv tippkiirus ning selle saavutamisega pole iOnil probleeme. Samuti ei jää see, nagu ka selle kolmikvennad, foori taga teistele liiklejatele ette ning tõmbab sisepõlemismootoriga vennikestele mõnikord koti pähegi - sest elektriautol on ju kogu vääne kogu aeg saadaval.

Päris bemmilikku dünaamikat, rääkimata viimistlusmaterjalide tasemest jms, iOnis mõistagi pole, kuna auto põhjaks on ikkagi üks Jaapani soodne linnasõiduk. Küll aga on ka iOn tagaveoline ning kuna akud paiknevad masina põhja all, on selle raskuskese päris madalal ning silmale suisa õõvastavalt kitsastel ratastel kulgemine pole ka kurvis nii hirmutav kui võiks arvata. Ning kui pidada silmas, et elektriauto soetab ikkagi isik, kes ei ihalda selle asemel mõnda normaalset Bemmi, on sõidumõnu ning ning imestamist nõnda sujuva mineku üle alatiseks. Kui vaid see elekter autost nõnda ruttu otsa ei saaks. Või õigemini - kui vaid need kiirlaadmisjaamad rutemini püsti pandaks!

Peugeot iOni tehnilise teabe ning hinnakirjani jõuad SIIN.

Videotest näed aga, kuidas käitub Citroën C-Zero lumisel Eestimaal ning milline oli Mitsubishi i-MiEVi esmamulje, mis ühe siia jõudnud, parempoolse rooliga prototüübiga juba mullu kätte tuli. Kas see autokolmik suudab avaldada nii palju muljet, et eestimaalased analoogseid suisa pooltuhat tükki ostavad, ei julge vist küll keegi veel päris resoluutselt prognoosida...

Citroën C-Zero


Mitsubishi i-MiEV

Jälgi Forte autouudiseid ka Twitteris!