Test: peaaegu ideaalne Opel Insignia
Opel Insignia on saanud terve hulga mainekaid auhindu nii oma tehnoloogia kui ka esmalt silmatorkava poole ehk väljanägemise eest. Insignia on Euroopa Aasta Auto 2009 ning äsja omistati sellele soliidne disainiauhind red dot.
Insignia disain on Opeli jaoks jõuline ja julge uuendus. Selle esiustesse vajutatud bumerangikujuline volt omab potentsiaali uue opellikkuse laiemaks illustreerimiseks. Firma nimetab seda ise tera-motiiviks. Auto proportsioonid on nii viisakad kui sportlikud ning ei puudu ka kergelt hinge hellitav agressiivsuse noot. Lõpuks ometi üks ihaldusväärne peavoolu pereauto?
Interjööris on küll ohtralt plastikut, ent selle kujundust vaadeldes näib, et istutaks klass kõrgemas sõidukis. Istmed on kena ja kergelt retroliku kujuga ning on muidugi eriti ilusad valgesse nahka rüütatuna. Rooli kujundus on konkreetne ning otsib auto välimusega samuti üht ja selgelt opellikku olemist. Autos tekkiva erilise tunde koha pealt suudab Insigniale konkurentsi pakkuda vaid Citroën C5.
Käetoe ees keskkonsoolil olev ümar multifunktsionaalne valits meenutab vägisi BMW iDrive’i nuppu. Esmalt tekib tõrge, ent siis tekib tunne, et miks siis mitte? Sama süsteem on dubleeritud keskkonsooli ülaosas, kuhu on aga koondatud tõeliselt palju erinevaid klahve ja nuppe. Nende arvukus on küll muljetavaldav, ent neid ei ole paraku kõige mugavam käsitseda. Samuti ei jäta väga head muljet keset armatuurlauda helendava ekraani graafiline kujundus. Veidi häiris ka suunatule väga plekine hääl, otsekui oleks mõni rähn esitiiba nokkimas.
Sõita on autoga aga äärmiselt mugav ja kindel. Prooviautol röövisid veidi sõidumugavust massiivsed, ent kenad, peaaegu tõllarattaid meenutavad 19-tollised veljed. Tänu langevale katusejoonele, mis autole nii kena välimuse tagab, on ahenenud tagurdamisel vajalik üleõlavaade ning muutunud väiksemaks tagaistujate pearuum. Enam kui 180 cm pikkustel inimestel seal mugav pole, ka jalaruumi võiks rohkem olla. Ent kes ikka üht lõppkokkuvõttes pereautot sellise võimsa delegatsiooni vedamiseks kasutab. Tagaiste on enamikus ikka laste ja vanurite päralt.
Sportliku sõidu harrastamiseks annab adaptiivse stabiilsuse süsteem FlexRide võimaluse sisse lülitada Sport-režiim. Näidikuploki valgustus muutub seepeale dramaatiliselt punaseks ning vedrustus ja rooli ning ka gaasipedaali töö saab jäigema ning täpsema iseloomu, sisendades juhile meelekindlust. Tavaolekust kübeke pehmemat sõitu pakub valik nimega Tour, ent selle funktsiooni tekitatud muudatusi tajub vaid väga tundlik tagumik.
Prooviauto 2-liitrine 220 hj turbomootor oli sportspurtide tegemiseks piisavalt võimas, ent seda mootorit valides maksate kindlasti lõivu kütusekulus. Need teistkümned liitrid, mida pardaarvuti linnasõidul 100 km läbimisel keskmiselt mootorisse minemas mõõtis, olid küll konkurentidega võrreldes liiast. Näiteks Ford Mondeo on säästlikum ning ka selle juhitavus on veidi täpsem, ent teised tänased konkurendid Insignia tugeva iseloomu ja hea varustuse kokteili vastu ei saa.
Opel näitab reklaamides uhkelt üheksa erineva režiimiga adaptiivseid esitulesid, mis tuvastavad ise, mil tarvis kaugtuled sisse, mil välja lülitada ning muudavad tiivakujuliste esitulede väljutatavat valgusvihku vastavalt kurvide kujule. Peab ütlema, et see leiutis pole sugugi toorena Insigniale jõudnud, vaid töötab laitmatult. Pairuumi luuk avaneb nupuvajutusel hoogsalt iseenesest ja seal piirkonnas on autol täiesti keskmiselt ruumi. Universaalinagi ehk Sports Tourerina on Insignia väga kena ning seal kaob ka tagaistme pearuumi küsimus.
Opel on oma uue lipulaevaga ka ise väga rahul. See on palju parem ja kenam kui Vectra ning – olgugi, et kitsam – täidab kentsakast Signumist lipulaeva rolli kordades uhkemalt. Otsekui signatuurina kaunistab Insignial leiduvaid välguga sümboleid (ladina keeles - insignia) eraldi sissepressitud kiri OPEL firmamärgi rõnga ülaosas.
