TEST: Nissan Leaf, milles Raivo E. Tamm Savisaart sõidutas, on 1. tõeline elektriauto
Leaf on Volkswagen Golfi või Fod Focuse klassi mõnusalt pehmete sõiduomadustega auto, mille kapoti all pole iialgi mingit õlist sisepõlemismootorit tuksunud. Leaf on loodud lehena, mis peab tavaliste autode puu otsast reaalsuse maapinnale langedes veidi eemale kanduma, uusi avarusi, piirkondi ja võimalusi looma, kui andestate selle võibolla ülemäära tobeda kujundlikkuse.
Ent nii Leafilt kui elektriautodelt tervikuna nõutakse väga väga palju ning seetõttu kiputaksegi neist rääkima äärmise kujundlikkusega. Mitte otse, vaid viidates, üldistades ning siludes sealjuures ära paljudki kentsakad momendid, mida tavalistele autodele ealeski andeks ei antaks. Alates sellest, kui ebamugav on arvestada elektriauto lühida sõiduulatusega autode tänaste hindadeni välja.
Leaf on tõepoolest umbes sama ruumikas kui VW Golf või Ford Focus. Selle viimistlusmaterjalid on pehmed ja mõnusad ning looduslähedasemad kui Golfil või Focusel. Selle sõiduomadused on pehmemad kui Golfil ja Focusel ning sellega ei sõida nii kaua ja kaugele, ent 140 km/h on saavutatav ning kui olla hoolikas, saab soojal ajal tõesti linnas ning selle lähedal vaikselt 150 km ära veereda, enne kui taas akusid laadima peab. Isegi kahju, et Leafi ainult elektrilisena müüakse: küllap läheks see tavalise luukpärana ka inimestele päris hästi peale.
Vaata ka Raivo E. Tamme vahetuid emotsioone pärast Nissan Leafiga sõitmisest!
Kui uurida statistikat, siis on Leaf suisa ideaalseim auto üldse. 80 % eurooplastest ei sõida päevas rohkem kui keskmiselt 50 km. Leaf saab ühe laadimisega kolm korda nõnda palju liikuda ning kui pooletunnised kiirlaadimise tsüklid ka veel läbi elada, võib see kasvõi kogu aeg mööda Eestit ringi kihutada. Kui need va kiirlaadimisjaamad ainult valmis ehitataks. Enne seda ehk siis enne 2012. aasta kevadet ei plaani Nissan oma Leafi ka Eestisse tuua, sest mis sa tood siia masinat, mille vastu mujal maailmas, kus laadimistaristu juba olemas ning hoogsalt arenemas, hullupööra kõrgendatud huvi on?
Lapsiku rõõmu kõrval tuleb küsida ka karmimaid küsimusi. Näiteks kas süsihappegaasi eriemissioon elektri tootmisel põlevkivist on väiksem kui energia tootmisel bensiinist? Vastata oskas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu osakonna tehnoloogia- ja innovatsioonitalituse juhataja kt. Jarmo Tuisk: "Eesti Energia toodetava elektrienergia portfelli CO2 mahukus on täna erinevatel hinnangutel ca 1,1-1,2t/MWh kohta. Kui võtta elektriauto arvestuslikuks energiakuluks 16kWh/100km, siis tuleb ühe „põlevkivi elektriga“ sõidetud kilomeetri CO2 intensiivsuseks 180-190g CO2 kilomeetri kohta. See on võrreldav tänase sõiduautode keskmise näitajaga.“
Nii et Leaf on võrreldav tavalise autoga kõiges: sellel on head sõiduomadused, see pole kõrge ja kitsas ning seetõttu veidi kipakas nagu need Mitsubishi i-MiEV'ist pakutavad "kolm karukest", selle minek on võrreldav tavalise pereauto dünaamikaga, kuigi kohalt saab elektriauto ära hoopis reipamalt ning linnakeskkonnas mõjub seetõttu vilkamalt, Leaf on hambuni varustatud digitaalsete mugavussüsteemidega, mille menüüdes on lappamist vähemalt sama palju kui BMW või Audi lipulaevades jne.
Leafiga võib, seega, igati ja igas punktis rahule jääda. See on tõeline auto, mille juures ei tule silma kinni pigistada kusagil. Kui need va kiirlaadijad Maarjamaal lõpuks paika saavad, siis ei saa keegi enam sõiduulatuse üle samuti nuriseda. Ning kui riik Leafi hinnast 18 000 eurot kinni maksab, on Leaf sõiduk, mis katab 90 % teie sõiduvajadustest äärmise mugavusega. Need 10 %, kui nii paljugi, mis pikemateks reisideks kulub, saab toetuda rongidele, kiirlaadijatele või siis peres nii ehk naa olemas olevale sisepõlemismootoriga sõidukile. Sest eks see, kes ostab täna elektriauto, võtab selle ikka enemasti vähemalt teiseks autoks.
Vaata sellest klipist, kuidas Nissan Leaf Euro NCAP kokkupõrketestil 5 tärni välja teenis!
Jälgi Forte autouudiseid ka Twitteris!
