Test: Citroën C3 Picasso – pilkupüüdev mahtuniversaal
Erksa õunakarva rohelise ja uhiuue Citroën C3 Picassoga juhtus auto proovimise päevade jooksul nii aga korduvalt. See Picasso järelliidet kandev mudel näeb eelnevatega võrreldes tõepoolest kena ja kunstipärane välja. Enam pole tegu mingi pigem abstraktsionismile ja kubismile läheneva kentsaka punniga, nagu eelmised Picassod, mida süüdistati paradoksaalselt teiselt poolt ka ebapicassolikult nõrga iseloomu tõttu.
Viieukselises väikese mikrobussi mahtu autos, mis end ise stiilse maksi-minina reklaamib, on istumisasend päris püstine. Ei mäletagi, millal oma 190 cm pikkuse juures viimati juhiistet nii kõrgele oleks kruvima pidanud. C3 Picasso on ausalt pisikese, nöbininaga mikrobussi moodi ja mängib selle imidži enesekindlalt välja. Just seetõttu vaadataksegi talle niimoodi armukadedalt järgi. Paljudele see auto meeldib, kõnetab, justkui oleks kohtunud mõne tuttava inimesega. Teatud seltskonnale mõjub aga kindlasti ka ebameeldivalt – nii on nende enesekindlate asjadega alati.
Salongis jätkub väljast pärit julgelt kepsakas stiil tagasihoidlikumalt. Hõbedased ventilatsiooniavade ovaalid on kenad ja meeldejäävad. Ümar voolavus jätkub armatuurlaua ülemise poole osas ka mujal. See, mis keskkonsoolina käigukangini ulatub, pärineks aga justkui mingist muust mudelist või oleks disainimine siin lihtsalt pooleli jäänud. Kasutatud materjalid on ausalt plastikjad ega ürita ka millegi muu moodi välja paista. Ümarike ja ovaalide teema jätkub veel istmekatetel ning uste käepidemetes. Lõpetuseks ekspluateerib seda leidmotiivi ka keskele esiklaasi alla paigutatud digitaalne näidikuplokk.
Sõita on C3 Picassoga mugav, kuna esiteks näeb sellest autotüübile kohaselt väga hästi välja. Tagaistujaile tuleb mugavamaks sõiduks appi võimalus seljatoe kallet reguleerida. Kõrget isteasendit tuletab sel juhul meelde vaid päris madalale uksepolstrile kinnitatud elektriakna klahv. Rool, sidur, käigukang – kõik on ehtprantslaslikult ülipehmed ning mingit vahetumat tunnetust siit loota ei saa. See pole olnud ka eesmärgiks, kuna C3 Picasso on ikkagi mugav ja sõbralik mahtuniversaal.
Alati võiks olla varustuses veel lisaseadmeid, nuppe ja klahve, mida oleks põnev näppida, ent C3 Picasso orienteerib rohkem selles ringi veetava pere liikmete endiga tegelema. On tore, et tagaklaasi puhastamiseks aknapesuvedelikuga ei tule vastavat nuppu all hoida, vaid piisab ühest vajutusest, et automaatika klaasile mõni aeg vedelikku juhiks ning selle sealt siis koos mustusega ära pühiks. Liikluses turvalisem ja üks mure taas vähem.
Kokkuvõttes on Citroën C3 Picasso praktiline, kena ja vargsi hinge hiiliv armas sõiduk, mis tahab sulle peaaegu kaissu pugeda. Õnneks pole sellise identiteedi loomisel toodud ohvriks praktilisust ega Prantsusmaalt tulevatele sõidukitele nii omast absoluutset kergust juhtumiseks tarvilike valitsate käsitsemisel. See on mahtuniversaal, mida pole piinlik, vaid on rõõm omada.
