Retrolaks, mida keegi taga ei nuta: kuidas nõukogude ajal autoomanikuks saadi?

 (87)

Retrolaks, mida keegi taga ei nuta: kuidas nõukogude ajal autoomanikuks saadi?
accelerista.com

Selleks, et nõukogude ajal autoomanikuks saada, pidi olema kas hobuse kannatus või head tutvused. Või pidi ostja olema valmis tõsiseks skeemitamiseks ja hämamiseks, et Moskvitš või Žiguli õuele veeretada.

Vahendab Accelerista

Nõukogude riigikorra lagunemisest on möödunud paarkümmend aastat. Sõiduautod on juba mõnda aega kättesaadavad kõigile, kes saavad ja soovivad. Nõukogude ajal tuli auto ostmise nimel kõvasti vaeva näha ja skeemitada. Selle privileegi nimel oldi valmis tegema kõike – kui vaja, siis ka üle laipade astuma.

Sõjajärgses Nõukogude Liidus oli mitmeid auto hankimise meetodeid. Mõningad neist on jäänud hästi varjatud saladuseks siiani, ent olid ka laiemalt levinud skeemid. Tuletame teile meelde peamisi neist.
Eriteenete eest kodumaa ees

Venemaal on alati peetud meeles oma kangelasi: ühel ajajärgul neid taga kiusates, teisel aga pead paitades ning autoostuluba pakkudes. Kõige vapramatele ja eesrindlikumatele nõukogude kodanikele kinkisid peasekretärid autosid lausa isiklikult, tasuta.

Sõjaveteranidel ning ordenitega pärjatud kangelastel lubati kord elu jooksul osta sõiduauto eelisjärjekorras. Ning kuna tol ajal üks masin pere kohta oli enam kui piisav, jäid kõik sellega rahule.

Loe veel

Seotud lood:

Pikki aastaid järjekorras

Kõik ülejäänud, kel polnud kodumaa ees eriteeneid aga pidid ootama. Ooteaeg kestis keskmiselt 7-8 aastat. Ning ka järjekorda ei saanud niisama lihtsalt pääseda – selleks tuli kuuluda mõne ettevõtte koosseisu, olla eesrindlik ametiühingu liige ning koguda usinalt raha.
Loe edasi siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised