Ford Focus tähistab tänavu oma kahekümnendat sünnipäeva. Alates 1998. aastast on üle ilma müüdud rohkem kui 16 miljonit Focust, mis ühtlasi tähendab, et neid inimesi, kellelt küsida, milline üks uus Focus olema peaks, on ikka…väga palju.

Ja nad tegidki seda jälle – nagu uue generatsiooni Fiestaga nii ka Focusega lükati disainerite ja inseneride lauad lagedaks ja mindi rohujuure tasandile kasutajakogemuse korjele, et selle pealt ehitada auto, mis suudaks oma segmendi ülitihedas konkurentsis punktikoha võtta.

Ideedenappust ei esine

Loobutud on ühtsest üleilmsest autost – uue generatsiooni mudelivalikust leiab igale turule midagi, luukpärast kõrgendatud Active krossoverini. Kõige sportlikum on ST-Line, kõige nooblim Vignale. Ja kui unistus täitub, saame näha ka Sinise Ovaali järgmist jõhardit, RS-i.

Uus Focus on Fordi globaalses mudelivalikus esimene mudel, mis põhineb uuel C2 modulaarplatvormil. Seda on ajakirjanduses nimetatud ka tootja “Pühaks Graaliks”.

Ehkki esimene skaleeritava aluspõhja argument on alati kokkuhoid, peaks C2 juba lähitulevikus andma meile nii särtsu kui ka moodsaid kompaktseid (ja elektrilisi) kõikjalsõitjaid. Kas Pühast Graalist paiskub ka e-Focus? Tõenäoliselt jah. Ja mitte ainult. See saab olema ka isejuhtiv.

Ent tagasi algusse. Focus Neljas alustas niisiis valgelt lehelt ning “otsast peale minek” on end õigustanud: oleme saanud auto, mille puhul võime alustada roolist, ehk sellest, mida tunneb juht kui ta oma istme ja peeglid paika seab, auto käivitab, käigu sisse lükkab ja gaasipedaali vajutab.