Üks üllatuste- ja rõõmurohkemaid sõidukeid on kahtlemata selline, mis näeb välja nagu iga teine tavaline… no näiteks buss… või Volkswageni kaubik, aga kui parema jalaga pedaalile suruda, näitab lambukeseks rüütatud elajas oma tõelist palet.

Automaailmas nimetatakse selliseid hunte lambanahas sleeperiteks või Q-car’ideks. Autotootjaid, kes sleepereid armastanud ehitada, on mitmeid. Aga kui Porsche asja käsile võtab, kisub asi tavaliselt tõsiseks.

Praktiline vajadus tegi T3-st eluka

1980-aastate algupoolel tekkis Porschel vajadus mahuka ja praktilise hooldussõiduki järele, mida kasutada sportautode testimisel Alžeeria kõrberadadel. Toona turul saadaolevad bussid ja kaubikud ei suutnud mõistagi Porschedega sammu pidada.

Niisiis võtsid Porsche insenerid Volkswageni T3 väikebussi ja ehitasid selle põhjalikult ümber. Transporteri hädine jõuallikas asendati Porsche 911-lt võetud boksermootoriga ja tulemuseks sai tõeline paugupill.

Sportautosid testivad insenerid said tänu sellele normaalses päevatempos oma tööd teha ega pidanudki enam terve igaviku hooldusbussi kohalejõudmist ootama.

Esimene riukalik T3 osutus niivõrd asjalikuks, et Porsche toonane arendusjuht Helmuth Bott sai ülesandeks välja töötada väikepartii.

Sõiduk sai ka oma tootekoodi – Porsche B32. Niisuguseid busse toodeti ajavahemikus 1983-1985 erinevatel andmetel 10 – 20 eksemplari.

Carrera pealt mootor maha!

Porsche B32 esimesed versioonid olid varustatud 3,0 -liitrise kuuesilindrilise boksermootoriga, mis aga asendati 3,2-liitrise 231-hobujõulise Porsche 911 Carrera mootoriga.

Sellel oli parem pöördemoment, mis tagas paremad sõiduomadused ja kütusesäästu. Mootori pööreteskaala ulatus 7000-ni ja tippkiirus ametlikult 200 kilomeetrini tunnis, praktikas aga küündis see kaugemalegi.

Käigukast pärines Porsche 915-lt. Bensiinipaak mahutas küll uhkelt 85 liitrit kütust ent see ei tähendanud, et bussiga kosmosse põrutada saanuks – kiirteel põhjagaasiga ei piisanud sellest rohkemaks kui 270 km läbimiseks.