Möödunud sajandi seitsmekümnendatel algas nõukogudemaal praktiliste autode buum. Kui senini kasutati ruumikaid autosid peamiselt riigiasutustes, olgu siis kiirabiautode, kaubikute või ka alarmsõidukitena, siis tootmismahtude kasvades hakkasid universaalkerega sõiduautod jõudma ka tavakasutusse.

VAZ-2102 Žiguli

Togliati tehases Fiat 124 Familiare põhjal toodetud sõiduk toodeti ja viimistleti sama skeemi kohaselt nagu „saja kahekümne neljandast“ vermitud VAZ 2101 ehk „kopikas“.

1970-ndatel lakkasid universaalid olemast vaid riikliku ettemääratusega sõidukid, seetõttu käivitus nüüd juba hoopis suurema mahuga tootmine. Ajavahemikul 1971 – 1986 müüdi enam kui 650 000 universaali VAZ-2102! Aastal 2022 võiks see mudel tähistada oma 60ndat sünnipäeva!

GAZ 24-02 Volga

Gorki autotehase järgmise mudeli projekteerimiseks varusid insenerid aega ning lõid korraga terve uue mudeliperekonna, sedaani, universaali ning sanitaarsõiduki.

Universaalkerega sõiduk GAZ 24-02 jõudis tootmisse 1972. aastal. See erines sedaanist mitmeti – autol oli tugevdatud vedrustus ning katusel (tagaluugi kohal) paiknev deflektor kindlustas üle tagaklaasi liikuvate õhuvoolude õige jaotuse nii, et klaas määrdus vähem.

Universaalkerega baasmudelit kasutati Venemaa paljudes lennujaamades lennukite eskortimiseks. Harulduseks polnud ka universaalkerega variantide kasutamine eriteenistuste ja miilitsa jaoks.

Moskvitš 2136/2137

Järjekordne Lenini-nimelise autotehase (AZLK) universaal sai sündida mudeli 426/427 kere ühendamisel uue sedaani 2140 esiosa ja kabiiniga. Auto tootmine sai alguse 1976. aastal.

Uuendusena võrreldes möödunud sajandi reisijateveoks mõeldud sõidukitega olid siin uued ukselingid ning tuulutusakendeta esiaknad. Autode 2136 ja 2137 mootorid olid pärand mudelitelt 408 ja 412.

Loe retroautode kohta pikemalt Acceleristast!

Esimest osa nõukogude universaalkerega autodest saad lugeda SIIT!