Opel Insignia 2,0 Turbo 4x4 AT: võimas ja mugav, aga janune
Opel Insignia pidi 2008. aastal astuma võrdlemisi suurtesse saabastesse – asendas see ju ligi 20 aastat turul olnud Vectrat, millest tõsi küll, viimane Vectra C ei olnud enam kuigi menukas. Opeli murelapseks 21.sajandil oligi kujunenud konkurentsivõimelise keskklassi auto puudumine.
• Suurepärane veermik ja teelpüsivus
• Sõitjateruum veidi ahtavõitu
• Hind alates 34 187 eurost
Väike- ja kompaktautode seas said Corsa ning Astra oma ülesandega hakkama, kuid Mondeo, Accordi, Mazda 6, Avensise jt. seas pidi Insignia oma värske ilme ja innovatiivse tehnikaga Opeli taas pildile tooma. Kuivõrd hästi see õnnestus, räägime täna nelikveolise tippmudeli baasil.
Kupeelik kerekuju
Insignia on oma 4,83 m pikkusega välismõõtudelt klassi suuremaid autosid. Paraku tuleb siinkohal rõhutada sõna “välis”, sest salongi ei saa kaugeltki mahukaks nimetada. Esiistmetel jagub ruumi küll piisavalt, kuid armatuurlaud ja vahekonsool tekitavad ikkagi veidi ahistatud tunde. Taga pole aga tänu 5-ukselise auto kupeelikult langevale katusejoonele ei pea- ega ka õlaruumi.
Samuti kaasnevad kupeeliku sõiduki välise iluga need tavalised ebameeldivused – suhteliselt kitsukesed taga- ja külgaknad. Samas, kes meist ei teaks, et ilu nõuab ohvreid… See eest pagasiruumi suurusega on kõik korras, kaasa aitab ka luukpära keretüübiga kaasnev hea ligipääs.
Salong on hinnasildile vastavalt kvaliteetne ja ilus. Eriti hea mulje jätsid mulle nahkistmed, mis oma maitsekate õmbluste ja keha järgi joontega kabiinile sära annavad. Aga ka kõik ülejäänud materjalid on õnnestunult valitud.
Kui midagi salongile ette heita, siis kõikjal valitsevat nupuuputust. Keskkonsool on nendega nii üle valatud, et hoolimata mitmepäevasest kogemusest ei õnnestunud mul testisõidu lõpuks ikkagi vajalikke raadio või kompuutri juhtnuppe kiiresti ning mugavalt üles leida.
Ülihea juhitavus
Tõeliselt muljetavaldavalt oli auto suunakindlus jääkonarlikul metsavaheteel. Teeolud jäid tõepoolest kaugele ideaalsetest, kuid Insignia roolis võis ennast sellegi poolest ülikindlalt ning rahulikuna tunda – lase või paari sõrmega rooli hoides vilet!
Tulemus on seda fantastilisem, et testiauto veeres 18 tollistel üsnagi madala profiiliga rehvidel. Ometi ei raputanud veermik vähimalgi määral ja kõik teel ettetulevad konarused ületati stoilise rahuga.
