Silmale nähtamatuid osakesi on mitut erinevat sorti ja erinevat päritolu. Suur osa suurematest, 2,5–10 mikromeetrise läbimõõduga osakestest tekivad linnades peaasjalikult teekatte ja rehvide kulumisest ning kütuse põlemisest. Auto salongis on tipptundide ajal nende suhteline sisaldus tihtipeale ümbritsevast väliskeskkonnast madalam. Samal ajal peavad neid sisse hingama nende kõrval kõnniteel liikuvad ratturid ja jalakäijad. Väiksemaid peenosakesi leidub aga auto- ja bussisalongides isegi välisõhust rohkem.

Prashant Kumarit Guildfordis asuvast Surrey ülikoolist kahtlustas, et kaugeleulatuvaid järeldusi ei saa teha ainuüksi nende koguse põhjal. Mida rohkem inimene liigub, seda rohkem vajab ta hapnikku ja satub tema kopsudesse saastunud õhku.

Seda Kumari töörühm 80 000 elanikuga Guildfordi linnas tehtud mõõtmistel märkaski. Kuigi 10-mikromeetrise läbimõõduga osakesi leidus bussides 1,5 korda rohkem kui välisõhus, ladestus neid jalakäijate kopsudesse tunni jooksul peaaegu kaks korda rohkem. Autos ja jalgrattaga sõites oli vahe vastavalt 60- ja viiekordne.

Loe lähemalt ERR Novaatorist.