Peeter Sepping on minu koolivend ning Facebookis oleme sõbrad juba aastaid. Nägin tema postitust Tallinn-Pärnu liinil kurseerivast bussist, mille juht nuhvlit näppides mitmekümne reisija elu ohtu seadis, ja tegutsesin mitte kui ajakirjanik vaid kui ehmunud kodanik – saatsin Peetri video edasi PPA-sse. Ehk “panin kah kitse” nagu mõni kommenteerija ütleks. Mis sest, et videot oli selleks hetkeks jagatud mitusada korda…

PPA küsis Peetrilt nõusoleku tunnistuse andmiseks, et juhtum menetlusse võtta. Põhimõtteliselt võiks siia ju punkti pannagi – juurdlust toimetavad asjatundjad.

PPA pressiesindaja Marie Aava sõnul aga võiks igaüks meist teada, kuidas sarnasel juhul käituda – värske aruande järgi hukkus 2018. aastal 10 inimest tõestatult selle tõttu, et juht tegeles sõitmise ajal kõrvaliste asjadega.

Üsna tavaline olukord

Mul on olnud perioode, kus kasutan pidevalt ühistransporti ning kogemus näitab, et väikeste liinibusside ehk marsade juhid räägivad sageli sõidu ajal telefoniga või saadavad sõnumeid. Kui märkus teha, siis tihti tuleb vastuseks pahane: “igav on päev otsa sama liini nühkida, mis see teid peaks segama kui ma räägin…”

Aastaid tagasi olen liinibussi juhi unest äratanud, oli õnnelik õnnetus, sest teise vahetuse juht sõitis kaasa ning võttis üle, jõudsime suuremate ekstsessideta Tartusse.

Äpitaksode juhid on tihtipeale sunnitud roolis kõrvaliste asjadega tegelema, sest jõuad sa siis kogu linna pähe õppida – kui uskuda Taxifyd, on nende egiidi all sõitvatest juhtidest suur osa hobijuhid, mis tähendab, et nad ei saagi täpselt teada, kus on Metsa või Kajaka tänav vaid peavad seda rakendusest otsima.

Ka linnatranspordis kohtab juhte, kes sõidu kõrvale muude asjadega tegelda jaksavad. Nagu Peeter Sepping oma videot postitades kirjutas:

“Tsiteerides klassikut: minu töövõime võimaldab mul mitut asja korraga teha. Mind ei häiri see, kui ma samal ajal kirjutan, kuulan, loen ja mõtlen välja mingit ettekannet, mida ma pidama pean, või küsimust, mida pean küsima saalis olevalt ministrilt või ettekandjalt. Inimeste töövõime ongi erinev, te peate sellega leppima.”

Ja olgem faktitäpsed: Peeter ei filminud kohe esimesel korral, kui juht end sõnumeerima unustas vaid taipas alles hiljem, et asi oleks mõistlik õpetliku materjalina salvestada.

Selleks ajaks oli ta mitu korda kontrollinud, et turvavöö on kinni ning jõudnud ka oma senise elu silmade eest läbi lasta, mõeldes, mida teha, kui juhtub…