“Muidugi lootsime suurt huvi, kuid rahvamass, mis Noblessneri valukotta nädalavahetuse jooksul kogunes, ületas meie ootused kümnekordselt,” oli näituse ja Eesti Bussiajaloo Seltsi eestvedaja Tõnu Piibur publikumenust üllatunud.“Kõige rahvarohkematel aegadel sisenes näitusele 1000-1200 külalist tunnist ning hoolimata giidide arvu kahekordistamisest nägime kõvasti vaeva, et kõik külalised saaksid oma küsimustele vastused.”

Näituse populaarsuse mõõdupuuks oli ka see, et nii laupäeva kui pühapäeva hommikul ootasid kümned külastajad valukotta sissepääsu juba enne korraldusmeeskonna saabumist - kaks tundi enne uste ametlikku avamist. Viimased saabusid kohale eile õhtul peale näituse sulgemist, kui osad bussid olid juba lahkunud.

Kuigi näitus oli kõigile huvilistele tasuta, ei tulnud külalised alati tühjade kätega. “Tänulikelt külalistelt viime kingitusena koju Ikaruse suunatuled, erinevaid lüliteid, tihendeid ja muud tänuväärset, mida vanade sõidukorras busside juures ikka vaja läheb ja mille otsimine muidu väga palju aega nõuab,” tänas Piibur kõiki heatahtlikke külastajaid ja lisas, et vanatehnikat ja selle juurde kuuluvaid vidinaid võib talle pakkuda ka edaspidi.

Eesti Bussiajaloo Selts

Külastajate tungival nõudmisel kaalutakse tulevikus kollektsioonist seni puuduva LAZ-bussi restaureerimist. Lähiajaloos linnalähiliinidel väga levinud busside restaureerimise muudab väga keeruliseks vajalikku vana bussi puudumine, mida ei ole lihtsalt kuskilt leida.

Piiburi sõnul loodab ta, et näitusele jõudsid kõik haruldaste busside huvilised, sest lähiaastatel sarnast võimalust kogu bussikollektsiooniga tutvuda ilmselt enam ei avane. “Eile viisime bussid otse pesulasse, et tänavatele laotatud soolad maha pesta ja nüüd jäävad bussid mõneks ajaks oma kodugaraažidesse.”

Eesti Bussiajaloo Selts tänab näitusel giididena üles astunud veterenbussijuhte: Evald Lass, Johannes Aalik, Ülo Annuk, Urmas Valgma, Gunnar Ulfsak ja kõiki teisi korraldusmeeskonna liikmeid, kelleta haruldaste busside näitus ei oleks saanud toimuda.