Lugedes Kaur Ilvese arvamuslugu „6 müüti, millega sind linnamaasturit ostma pannakse“ jääb linnamaasturi ostjaist mulje kui lihtsalt kasulikest idiootidest, kelle arvelt suured autotootjad sportautode tootmist finantseerivad.

Palju ses väites tõde on, teavad päriselus vaid autotootjate raamatupidajad. Seda, kui paljud maasturiostjad alluvad kavalate müügimeeste, osavate turundajate või end võõrustaja kulul mõnes eksootilises esitluspaigas turundusplärisejaks kaaninud ajakirjanike manipulatsioonidele, ei tea isegi nemad.

On siiski alust arvata, et autot ostma minnes ainult emotsioonide toel ratastel külmkapikujulise eseme eest kümneid tuhandeid pimesi lauda ei käida.

Kiretu statistika

Vaatame statistikat, mis tihtipeale on kiretu ja julm. 2017. aastal IHS Markiti poolt USA-s läbiviidud uuringu kohaselt on kõige lojaalsemad autojuhid justnimelt maasturiomanikud.

63,4% maasturite ja krossoverite omanikest kavatsevad järgmiseks osta täpselt sama tüüpi auto, samas kui turu keskmine on 52,6% ja ülejäänud keretüüpide oma jääb alla keskmise.

Kõige ebalojaalsemad on lahtiste autode omanikud – ka soojema kliimaga maal tundub neid autosid ostetavat vaid kord elus.

Kuigi sarnased andmed Vana maailma kohta puuduvad, pole alust eeldada, et siin autoostjad teisiti käituksid. Balti riikide automüügistatistika kahtlemiseks põhjust ei anna: igatvärki maasturilaadsed hoiavad juba aastaid müügiedetabelite tipust kinni.

Miks siis inimesed linnamaastureid nii meelsasti esimest, teist ja ei-tea-mitmendat-korda soetavad, soost ja vanusest sõltumata? Võib-olla on ostjail täiesti arvestatavad põhjused sellise ostuotsuse korduvaks langetamiseks?