Lendav Banaan, tantsunumbrid ja kivistunud eestlane



Loo autor valge Lexus LC 500h-ga tutvustusürituse teisel päeval
Loo autor valge Lexus LC 500h-ga tutvustusürituse teisel päevalFoto: Lexus

„What are you doing?” hüüab musta riietatud Sergio kõrvalistmel ärritunult. Käed tõmbuvad roolil higiseks, tunnen end nagu nurka teinud kass. Ja pange tähele: Sergio istub vasakul ja mina olen roolis.

Hiljem hotellitoas on juba naljakas selle vastiku hetke juurde põimida ulma, kuidas kunagi 100 aasta pärast räägivad mu võlaorjuses elavad järeltulijad kasina sünnipäevalaua taga suguvõsa mustast lambast, kellestki lollist Madisest, kes ammu-ammu kaugel Eivissa (Ibiza) saarel tuttuue kollase Lexuse sportkupee esiotsa vastu kohaliku tüübi rollerit nässu sõitis ja sellega endale enam-vähem korraliku Kalamaja hipsterikorteri hinna suuruse võla kaela tõmbas.

Umbes veerand tundi varem hotelli ees. Kohtun reipa instruktori Sergioga. „Do you see this car?” küsib Sergio ja osutab kollasele kupeele, mis parasjagu tänavalt hotelli ette keerab. „We call it The Flying Banana.”

On mai keskpaik ja viibin Eivissal Lexuse uue hübriidkupee tutvustusüritusel. Ma pole kunagi ühelgi sellisel üritusel käinud. Tegu ei ole lihtsalt autotutvustusega, vaid millegagi, mis peaks aimu andma sellest, milline on Lexuse brändi n-ö vaimne pool, milline on elustiil, mida Lexus kannab. Luksusega olen sama vähe tuttav kui uue kupeega. Ütleksin lausa, et ma ei salligi luksust ega oska sellega hakkama saada – vaese inimese vimm. Uue hübriidkupeega LC 500h on igaühele ette nähtud kaks sõitu, esimene autoga tutvumiseks koos instruktoriga ja teine järgmisel hommikul ihuüksi.

Loe veel

Kui kupee hotelli ette veereb, küsitakse, kas on okei, et konkreetsel mudelil on rool paremal pool – ju on see kusagile briti kultuuriruumi mõeldud. Ehteestlaslikult noogutan kivistunud ilmel ja asi ongi otsustatud. Ükskord on ikka esimene kord.

Liiga pikalt me enne Eivissa tänavaile suundumist autoga ei tutvu: siit käib iste tahapoole, tutvustab Sergio, siit liigutame rooli (meenutan autokoolis õpitut, et kui sirged käed roolile asetada, peaksid käelabad tervenisti üle rooliratta ulatuma). Armatuur ja näidikute hulk jätavad esmapilgul mõnevõrra minimalistliku mulje. Kuivõrd tegu pole otseselt autoajakirjanikele, vaid elustiilirahvale mõeldud ettevõtmisega, siis kapotikaant kergitama ei hakata. Vaatame hoopis pisut tagatulesid (mis millegipärast meenutavad üht koridorivaadet Kubricku „Kosmoseodüsseia” kosmoselaevast) ja Sergio käsib mul mõistatada, kas auto on laiem esi- või tagaotsast. Selgub, et ahter ja vöör on Banaanil täpselt ühelaiused. Veel räägib Sergio hübriidi novaatorlikust käigukastist: kümme käiku on midagi sellist, mida on keeruline isegi hoomata.

Sõidame hotelli eest minema ja ehkki esiti proovin paar korda parema käega ukse seest automaatselt käiku vahetama hakata (oh jah), pole Eivissa liikluses justkui midagi liiga dramaatilist. Vahemerelikult kitsad tänavad, palju rollerisõitjaid. Jah, vasakpöördeid on eblakas teha, aga see pole ju auto süü.

Lõbusaks läheb siis, kui jõuame südalinnast välja äärelinna tunnelitesse à la meie Ülemiste ristmiku oma (aga pikemad). Seal kamandab Sergio gaasi põhja vajutama.

Lõbusaks läheb siis, kui jõuame südalinnast välja äärelinna tunnelitesse à la meie Ülemiste ristmiku oma (aga pikemad). Seal kamandab Sergio gaasi põhja vajutama ja pisut rooliratta taha jäävatest käiguvahetitest (vasakul miinus, paremal pluss) käigu või paar allapoole võtma. Auto röögatab (mis seal salata, ma ise ka), tahhomeeter hüppab, rollerid kaovad kaugele seljataha. Tõepoolest, väga lõbus on. Mäenõlvast üles tõustes enam nii lõbus ei ole: eemalt paistab, justkui oleks meil peatee ja sellele ligineks vasakult rolleriga onkel. Mäe otsa jõudes selgub aga ootamatult, et seal on ringtee (märk on oskuslikult põõsastesse peidetud) ja roller on juba ringile jõudnud. Siis Sergio röögatabki. Midagi dramaatilist ei juhtu, sõidame hotelli tagasi, aga enam nii fun ei ole. Sergio arvab, et järgmisel päeval, kui kõigile on ette nähtud maastikul üksinda sõitmise etapp, tuleks mulle ikka instruktor kõrvale panna.

Järgmise päeva hommikul saabume Vahemere päikeses kümblevasse külasse valge kirikukese juurde. Enam ei ole mingit instruktorit vaja, otsustan. Passime teiste elustiiliinimestega palmide all kohvikus, kuni keegi daam korraldajaskonnast kutsub mu kaasa, viipab halli eesriide poole ja ütleb, et mingu ma selle vahelt läbi senikaua, kui merd näen.

”Abiellusin” peretütrega

Jõuan terrassile, kus piduriides rahvast on omajagu. Lillas smokingus tüüp tuleb, ulatab autovõtme ja küsib entusiastlikult, kuidas mul läheb. Vastan, et hästi, ja eesootavat glamuurset šõud adudes tunnen, kuidas nägu kivistub. Nii ongi. Hurraahüüete saatel hakkab terrassi keskel hängiv rahvariides perekond mind embama, nad seletavad midagi, mind haaratakse grupifoto keskmesse ja filmitakse (hiljem selgub, et ma vist „abiellusin” peretütrega), misjärel ronin Lexusesse. Sedapuhku on rool õigel pool. Perekond vehib sel ajal auto ees hoogsalt tantsida. Kõike filmitakse. Ma ei julge sõitmagi hakata – pagan teab, äkki ajan näiteks oma abikaasa alla. Tunne on nagu paralleeluniversumis või Ricky Martini videos. Lõpuks pere lahkub ja sõidan külakesest üleüldise juubeldamise saatel minema. Oleme suletud liiklusega teedel kahekesi, ainult mina ja Lexus.

„Hurraahüüete saatel hakkab terrassi keskel hängiv perekond mind embama, mind haaratakse grupifoto keskmesse ja filmitakse. Hiljem selgub, et ma vist „abiellusin” peretütrega.” Lexus

Mitte kauaks. Umbes 500 meetrit hiljem šõu jätkub: ülekäigurajal taidlevad kaks breikijat. Ilmselt eeldab kaamera, mis mind pidevalt filmib, et nõksutan rõõmsalt pead kaasa, aga paraku mõtlen ainult piduripedaalil olevale jalale ja sellele, mis saaks, kui ma selle kogemata lahti laseksin.

Breikarid kaovad ja nüüd läheb tõeliseks sõiduks. Palmid. Soe, aga mitte liiga palav päike (23–24 kraadi ei ajanud Eivissal kordagi higistama). Järsud, aga mitte liiga kõrged mäed (kõrgeim tipp alla 500 meetri), kitsas hästi asfalteeritud tee lindina nende vahel keerutamas. Sirgeid lõike suurt polegi, ei saa välistada, et selline trass ongi valitud selleks, et elustiilirahvas liialt kihutama ei hakkaks. Kiirust ületada ei lubatud ja üldine piirang on meile valitud trassil 60 km/h (pisut ebaõiglane). Korraks pigistan siiski peaaegu 100-kilomeetrise tunnikiiruse välja – las sandarmid tulevad mulle Eestisse järele. Üha rohkem hakkab mulle videomängu rooli omaga sarnanev käiguvahetussüsteem südamelähedaseks saama.

Seejärel peab mind teetööliste grupi ees kinni „politseinik”. Teetöölised rabavad oma tünnid-labidad ja jälle läheb rõõmsaks tantsuks. Veidi piinlik hakkab – mitte möllu ja melu pärast, millest meid üldse ette ei teavitatud, vaid pigem sellepärast, et tee või tina, aga kuidagi ei suuda meeleoluga kaasa minna või seda väljendada. Nägu on ikka kivistunud. Äkki selles ongi asi? Ma pole Lexuse jaoks piisavalt fun?

Surmtõsine sõitja

Tants lõpeb, hingan kergendatult ja sõidan minema, aga kõige suurem mürgel seisab alles ees. Pärast mõnd pööret (neid on kogu trassi peale tegelikult ainult neli, teekond on valitud õige lihtne) jõuan abaja äärde villa ette. Saabub tüdruk, kes nimetab ennast Lemoniks ja kutsub mind kaasa, seni niisama eemal päevitanud inimesed plahvatavad taas sünkroonis tantsima, mind aetakse nende keskele ja teoreetiliselt peaksin ma vist midagi tegema või reipalt kaasa väänlema, aga muidugi ei tee ma seda, vaid seisan kivistunult. Päeva teises pooles saavad kõik võimaluse oma sõidust Mark Ronsoni muusikaga film kokku monteerida. „Pole ühtegi nii tõsise näoga sõitjat veel näinud,” ütleb habemega britist audio-videoinsener rõõmsalt, kui väikses toakeses minu klippi vaatame. Ronson on kohal, saame teda jätkuüritusel luksusliku villa rõdul pisut usutleda. Tundub täitsa lahe, üsna pretensioonitu ja pisut uimase olekuga tüüp, hüppab korraks miksimisruumigi sisse.

„Maailm, kus inimesed sõidavad Lexusega päikeselisel Eivissal tantsijatest tantsijateni, on vaieldamatult tore ja külluslik, ent minu jaoks tabamatu.” Foto: Ylle Rajasaar

Eks ta ole, mõtisklen türkiissinise veega basseini juures tuiates. Maailm, kus inimesed sõidavad Lexusega päikeselisel Eivissal tantsijatest tantsijateni, on vaieldamatult tore ja külluslik. LC 500h on tore auto juba kasvõi mõtteviisi poolest: see pole sportauto, see pole ökoauto lihtsalt öko olemise pärast, vaid mõeldud selleks, et oleks lihtsalt tohutult mõnus sõita. Kõik on super, aga üsna võõras. Auto mitte, aga brändist õhkuv luksus. Elustiil, mida ma pole kunagi kogenud, on minu jaoks tabamatu. Võib-olla mõtlen liiga väikselt? Tõdemus seegi, mida kaasa noppida.

„Pole ühtegi nii tõsise näoga sõitjat veel näinud,” ütleb habemega britist audio-videoinsener rõõmsalt, kui väikses toakeses minu klippi vaatame.

Elustiilirahvas, blogijad ja korraldajad sebivad reipalt ringi või võtavad päikest. Ühel tüübil, kes välimuse järgi võiks olla eurolaulik, on läikivad kingad jalas ja uhke pinde seljas. Teine, pikk ja lai juutuuber kõnnib edasi-tagasi, filmib oma nägu ja räägib sellest, kuidas ta parasjagu edasi-tagasi kõnnib.

Istume soome Lexuse-mehe Kallega villas sohvale ja kirume pisut meist koju jäänud põhjamaist kehva ilma. Väljas särab päike, kupee disainer Sato-san hüppab esimese julgena basseini. 

Ajakirjaniku reisikulud tasus Lexus Eesti.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised