Legendaarne Jaapani tuunija Akira Nakai: kas geenius või pühaduseteotaja?
Kas suudate ette kujutada pilti, et üks kahupäine jaapanlane teeb esmalt Mílose Veenuse kõrval suitsu, veab seejärel kindad kätte ja hakkab totsile suuremaid rindu ette potsima? Jah, see oleks ennekuulmatu, kuid ülekantud tähenduses näib automaailmas toimivat, ainult et Akira Nakai täiendab hunnitu skulptuuri asemel veatu välimusega klassikuid.
Nakai-sani „puudutus“ maksab olenevalt tellitust 50 000-100 000 eurot, millele tuleb liita veel ka tooriku hind, mille külge kõik see kaunidus riputatakse.
Automaailmas kasutatav vanasõna ütleb, et tuuningu võib lugeda õnnestunuks juhul, kui „patsiendil“ on tehase jõud alles ja lisaks mehaanikale kehtib see ka autode kujunduse osas, sest õppinud disainerite – et mitte öelda tervete töögruppide – loomingu täiendamisel on kerge libastuda ning sõiduk koomiliseks või suisa inetuks muuta.
Porschede kontekstis meenuvad hoiatava näitena esmalt Gemballa, Hamann ja Mansory, millele vastanduvad heas mõttes Singer, Ruf ning Tartumaal tegutsev Urbans Garage OÜ, mille ehitatud helesinine 911 Carrera RSR-i replika ei taha kuidagi meelest minna.
Porsche-inimestest on aga tooniandjateks Magnus Walker ja Akira Nakai, kellest viimase kätetöö kipub nii radikaalsuse kui ka visuaalse poole pealt varjutama ülejäänute saavutusi. Nakai-sani looming kuulub kahtlemata tuuningutööstuse paremasse poolde, sest kõik tema poolt tehtavate täienduste juured on võidusõidust pärit.
Kas võidusõitja, insener või kunstnik?
Mõned kutsuvad teda ka lihunikuks, sest mees ehitab ümber kõige ihaldatumaid Porschesid, lõikudes sääraste klassikute kerepaneele, mille väärtus on viimase 15 aasta jooksul vaat’ et neljakordistunud. Teisisõnu on löögi all lisaks teisest põlvkonnast pärinevale esimesele 911 Turbole (930) veel mudeliseeria kolmas (964) ja neljas põlvkond (993), mille tiivad tuleb laiemat rööbet võimaldavate laiendite all osaliselt maha lõigata, sest vastasel korral oleks hilisem pööramine võimatu.
Mehe kummardajad peavad teda aga pigem kunstnikuks ja raske öelda, kumba enam fännatakse, kas tema loomingut või nn vana kooli töömeetodeid. Nakai-san tuleb kohale oma tööriistakohvriga, tema arsenalis on tähtsaimal kohal kogemus koos vilunud silmaga ning reeglina lõpetab ümberehituse sildade reguleerimine, mille mees lihtlabase nööri abil ära teeb.
