Kuidas lumme uppunud auto ohutult puhtaks ja liikuma saada?
Esmalt tasub veenduda, et selle tohutu lumemäe all on peidus tõepoolest teie auto, mitte mõni sarnane. Selleks piisab auto avamisest kaugjuhtimispulgida juba enne, kui suuremaks rookimiseks läheb. Kui vähegi võimalik ning labidaid jagub, võiks kühveldamise aktsiooni mobiliseerida ka tuttavaid või kolleege. Siis saab auto kätte mõnekümne minutiga ega pea tundide kaupa rassima.
Esmalt tuleks lumetõkkest vabastada auto väljalaske ehk summuti piirkond. Kui seejärel juhiukseni jõuda ning auto käivitada, et see soojenema hakkaks, ei teki ohtu, et heitgaasid torust välja ei pääse ning hakkavad peavalu põhjustama, pannes mootori koguni seisma. Töötava mootori temperatuur hakkab koheselt tõusma ning võimaldab auto salongi kütta, mistõttu on seal pärast mõnus istuda ning jää koristamine klaasidelt hõlbustub hiljem märgatavalt. Jää pole enam klaasi küljes kinni nagu kitt, vaid voolab sujuvalt akendelt ja peeglitelt maha.
Enne sõitma asumist kontrolli, kas kõik tuled töötavad ning veendu, et aku on ikka piisavalt laetud, et teele asudes kindlapeale ka koju tagasi saaks. Kaasa tuleks kindlasti võtta labidas ja miks mitte ka kotikene liiva, et kiilasjääl liikuma pääseda. Raskemast varustusest on olemas ratastele mõeldud lumeketid või nn. lumesussid, eksisteerivad isegi ämblikusarnased asjad, mille saab kinnitada ratastele nagu ilukilbid või otse rattapoltidele ning mis samuti paksus lumes liikumist oluliselt hõlbustavad.
Ratta esimene liikumine on otsustav!
Kõige otsustavam moment oma lumisest parkimiskohast välja saamise juures on auto rataste esimesed „sammud“. Ei maksa kohe kõvasti gaasi andma hakata, sest pedaali jõuliselt tallates uuristavad rattad enestele lumme ja jäässe lihtsalt aina sügavamad augud, kust väljumine on aina keerukam. Ning kui juba välja jõudnud oled, siis jääd üsna suure tõenäosusega eesootavasse lumesuppi taas kinni, kui seda agressiivselt rattaid pööritades ründada.
Käsitsilülitusega käigukastidega autodel võiks proovida startimist teise käiguga. Siis ei hakka rattad nii jõuliselt liikuma ning rataste ülemäärase tühjaloopimise tõenäolisus väheneb oluliselt. Mõnedel automaatkastidel on samuti võimalik käike käsitsi valida, sealhulgas startida teise või koguni kolmanda käiguga, et lumes ja ka mudas kinni istudes taas vabadusse pääseda. Mõni automaatkast on varustatud ka spetsiaalse talveseadega, kus rattad võimalikult aeglaselt, ent jõuliselt liiguvad.
See kõik käib mõistagi kaherattaveoliste autode kohta. Nelikveoga pole kõigest sellest väga lugu, kui rehvid on head ning rattad pole just maa külge kinni jäätunud. Kaherattaveolise auto töökoormus paksus lumes on veel topeltsuur, kuna sisuliselt muutuvad sellised masinad ju üherattaveolisteks: diferentsiaal jagab kogu veojõu automaatselt sellele rattale, mis kiiremini liigub ehk lumes kinni istudes just tollele rattale, mil pidamist enam pole. Nelikveolised on seega lumehunnikus tuhnimisel suisa neli korda paremad, olenevalt sellest, milline nende nelikveosüsteem on ning arvestades ka linnamaasturite kõrgemat kliirensit.
Kui aga siiski taas kinni jääte või kohalt kuidagi minema ei saa, kehtib nii kahe- kui ka nelikveoliste masinate puhul lihtne tõde, et autot tuleb lihtsalt kiigutada. Mitte liialt agressiivselt, et sidurile ja ülekannetele põntsu ei paneks. Vaikselt edasi-tagasi liikudes ja taas kinni jäädes sunnite auto ratastega lumekihti enese jaoks lõpuks teerajad sisse. Käike vahetades edasi-tagasi liikumise kõrval võib proovida ka lihtsalt ühes suunas liigutamist, lastes auto omale kohale tagasi vajuda inertsist. Kui käigurajad piisavalt pikad, saab juba rohkem gaasi anda ning suurema kiiruse üles koguda, mis tõstab auto juba eesootava lumekihi peale ning tagab parimal juhul väljapääsu. Head harjutamist!
Jälgi Forte autouudiseid ka Twitteris!
