Klassika: Pühakute sportauto Volvo P1800
Pühaku autoks saamisel konkureeris ka Jaguar E-Type, kuid looobus siis omaaegsest, kuuldavasti tasuta product placementist, tuues põhjenduseks, et nende autode järele oli nõudlus juba niigi suur. Teiste allikate järgi ei suutnud Jaguar aga sõidukit õigeks ajaks tarnida, kuigi seriaali tootnud telekompanii seda väga tahtis.
Niisiis, viiekümnendatel aastatel soovis Volvo hakata sportautot tootma, et pakkuda konkurentsi Inglise sportautodele, eeskätt Jaguarile. Idee üks autoreid oli Volvo insener Helmer Petersson, kes oli ka Volvo sõjajärgse PV444 mudeli taga. Sõiduki kujustus pärineb tema pojalt Pelle Peterssonilt, kes töötas Pietro Frua, Fiati ja Maserati sportautode looja juures. Frua firmast tulid viiekümnendate lõpus ka esimesed Volvo sportauto prototüübid. Muide, selle firma ostis Carrozzeria Ghia.
Aeg oli tootma asuda
Pärast pöördumist Saksa Karmanni poole, kes oma suurkliendi Volkswageni soovil keeldus valmistamisest ning NSU ja paari teise, mille tootmise kvaliteeti Volvo aga ei usaldanud, kippus sportauto valmistamine aga erinevatel põhjustel soiku jääma.
Auto esimeseks tootjaks osutus Inglise Jensen Motors: firma, mis tegeles samanimeliste sportautode valmistamise ning eriprojekti järgi ehitatud seeriaautodega. Volvo ja Jensen sõlmisid lepingu 10 000 sõiduki valmistamiseks ja P1800 tootmine sai alguse mais 1961. Üldse toodeti neid autosid koos luukpäraga mudeliga ES kuni 1973. aastani veidi üle 47 000.
Auto esielgne mootor oli kahe karburaatoriga 1778 kuupsentimeetrine R4 silindrivalemiga B18B, millel 100 hobujõudu. Sarnane mootor oli ka Amazonil ja kandiliste Volvode eelkäijal 140-seerial, samuti Volvo militaarotstarbelistel sõidukitel. Ajapikku sai mootor hobujõude juurde.
1963. aastaks ei rahuldanud Volvot Jenseni tootmiskvaliteet, piirduti 6000 mudeliga, tootmine viidi Göteborgi ning auto nimele lisandus S (Sweden). 1970. aastal sai auto uue kaheliitrise sissepritsemootori B20E. 130 hobujõudu kiirendasid Volvo 1800E sajani 9,5 sekundiga, tippkiirus ulatus 190 kilomeetrini tunnis.
1972. aastal lisandus luukpärakere ja klaasist tagaluugiga 1800ES, mis on olnud eeskujuks hilisematele Volvo 480 ja iseäranis C30 mudelitele. USA autodiiler Volvoville esitles ka kabriolettversiooni, kuigi Volvo ei ole ametlikult seda tootnud.
27. juunil 1973 lõppes Volvo 1800 tootmine.
ARK autoregistris on mitmeid Volvo 1800 mudeleid. Ühest garaažist õnnestus leida väga korralik Jenseni toodetud ja USAst pärinev ning kümmekond aastat Soomes olnud kodarvelgedega P1800. Maarjamaa volvoentusiastid leidsid sõiduki 2005. aasta suvel põhjanaabrite juurest.
Sügisel sattus auto avariisse, tagant sissesõit paljastas pahteldustööd ja nii algas põhjalik uuendusremont. Auto võeti lahti, kere puhastati värvkattest ja värviti uuesti, kapremonditi mootor, inglise tollkeermega poldid puhastati ja tsingiti, sillad puhastati liivapritsiga ja värviti, vahetati hulk torusid ja juhtmeid. Kroomitud osad kaeti uuesti, erisulamist ukselinke ei saanudki Eestis korda teha.
Armatuurlaua "kellad" taastati ja kalibreeriti Inglismaal. Ja näiteks tagumine kaitseraud, mis avariis kannatada sai, tuli täies mahus taastada, leida oli sellist väga keerukas. USAs siiski oli üks pakkuda, aga hind koos transpordiga oli sama, mis taastamiskulu. Üldiselt on Volvo 1800-le kõiki osi ka uutena saada ja hinnad on seejuures mõistlikud, üks pakkuja on firma Veteran Produkter. Teiselt poolt aga selgub töö käigus, et uued osad pole kvaliteetsed ja ei pruugi sobida.
Kuna Jensen Motors valmistas autosid suuresti käsitsi, siis selgus liistude sobitamise käigus näiteks, et auto üks pool on pikem kui teine! Tööd tehti põhjalikult ja kaua - talv otsa ja kevadel mitu kuud iga päev. Eestis on häid keretööde ja värvimise spetsialiste ka, ent nende juurde on vähemalt aastane järjekord.
Valmis autoga põrutati 5000-kilomeetrisele reisile Sardiiniasse. Nii pika sõidu ajal juhtub autoga kindla peale midagi - kollektoritihend põles ära ja kardaanipuki kinnituspolt katkes. Abivalmid itaallased ja autoteenindajad tegid hea töö.
Auto taastaja Harri räägib, et kõnealune auto oli talle esimene autoprojekt ning ta on tulemusega rahul. Kinnistunud on veendumus, et kui tahad originaali teha, peab olema ettekujutus, milline see originaal on. Aega varuosade ja meistrimeeste otsimiseks peab kõvasti olema. Kui kellelgi on kavas soetada haruldane sõiduk, peaks ostma kohe võimalikult heas korras ja paraku ka kalli, need kaks asja käivad käsikäes. "Sellist autot omatakse ja tehakse hinge ja huviga. Raha või kuulsust ei aeta taga," ütleb Harri.
Muide, Harri taastatud Volvo sai kuuekümnendate USA teleshow staari Lucille Balli järgi nimeks Lucy. "Sellega sõites on alati hea tuju, alati kisub naeratuse näole: jääd valgusfoori taga seisma ja inimesed unustavad üle tee minna ja jäävad Lucyt vaatama," räägib mees.
Vaata ka Classic Car&Driver TV kokkuvõtvat saatelõiku Volvo legendaarse P1800 ajaloost.
