Alfa Romeo 105/115 seeria kupeesid toodeti aastatel 1963-1977. See seeria jagunes kaheks – sprotlikud ja hästi müünud Gran Turismod ja Gran Turismo Veloced ühelt poolt ja väiksema silindrimahuga Junior GTd teiselt poolt. 1300 kuupsentimeetrise mootoriga Juniorid olid neile, kes soovisid omada sportlikku, kuid mitte väga võimsa mootoriga sõiduriista. Alfa Romeo GTA kergemad, allegerita mudelid olid mõeldud võidusõiduks ning ka tänavasõiduks. Kere kujustas kuulus Giorgetto Giugiaro, kes tollal oli Bertone leival Autodel olid 1290 kuni 1962 kuupsentimeetrise silindrimahuga kahe nukkvõlliga neljasilindrilised mootorid.

Alfa Romeo 1750 GTV on 1779 kuupsentimeetrise silindrimahuga ja kahe karburaatoriga mootoriga auto, millel võimsust 120 hobujõudu. Tippkiirus on 190 km/ ja nullist sajani jõuab ta veidi rohkem kui 11 sekundiga. USA turu jaoks tehti ka sissepritsemootoreid.

1750 GTV jagunes kaheks, maailma alfistide seas hinnatud ja vähem säilinud esimene seeria ja alates 1970. aastas tehtud mõnede tehniliste uuenduste ja disainielementidega teine seeria.

Auto interjöör on lihtne: armatuurlauas on kõige vajalikumad tahhomeeter ja spidomeeter, muud „kellad“ on viidud keskkonsooli. Puitimitatsiooniga paneelid, kunstnahast istmed ja veidi harjumatu ukse avamise süsteem.

Kokku toodeti 1750 GTVd aastatel 1968-1973 veidi üle 44 tuhande auto. Sedaankere kandis liignime Berlina.

Muide, Itaalia omapäraseima auto ja kultuurisümboli Alfa Romeo nimi koosneb tehase nimest Anonima Lombarda Fabbrica Automobili ehk A.L.F.A. ja esimese maailmasõja järel lisandunud investorilt Nicola Romeo nimest.

Alfa Romeo sportautod kannavad õnnevappi, ristikheinalehe quadrifoglio verde sümbolit, mille auto sai tänu võidusõitja Ugo Sivoccile, kes sai õnnetult surma Monza ringrajal Alfa Romeo P1 testides. 1750 GTV õnnevapp on kuldne.

Leslie Laasner leidis oma 1750 Rootsist, kus see oli alates 1986. aastast seisnud. Auto „püsis ilusti koos“, kuid „värvi alt tuli kogu tõde välja“. „Kui armatuurlaud on korras, siis on ülejäänu taastatav,“ räägib ta ja tõdeb, et näiteks tagaistme olid hiired ära söönud. Ta ostis auto klassikaliste autode spetsilt, kellega jutule saamine ei läinud lihtsalt. Autol on dokumentide näol olemas kogu ajalugu. „Portaalist mobile.de ei osteta klassikalisi autosid, õiged asjad liiguvad käest kätte. Tuleb otsida teisi kohti, inimestega peab jutule saama,“ on Laasner veendunud. Oma teise klassikalise Alfa on ta taastanud musta registreerimisnumbri vääriliselt.

Kohe peale kaheaastast taastamist käis ta autoga palverännakul Alfa Romeo kodus Milaanos. Laasner räägib, et iga läbi Euroopa sõidetud kilomeeter oli nauding, iseäranis Passo dello Stelvio kaudu Alpide ületamine. „Auto pidas ideaalselt vastu, ainult õli tuli lisada,“ ütleb ta ja rõhutab, et alati peab auto juures ka midagi napakat olema. Sõidul oli kaasa ka teine itaalia autode huviline, kes roolis rallilegendi Lancia Delta Integralet.

Täna igapäevasõite Breraga tegev ja autode taastamist projektidena ette võttev Laasner kinnitab, et Plombiir ei jää kindlasti viimaseks. Ja miks peakski? Teda paelub autode päästmine ja kulud teada ei huvita, kui midagi tahab, peab ta seda ka saama. Autode taastamise kuludega on nii, et need kipuvad käest ära minema. „Arvutad kõige hullema stsenaariumi järgi ja korrutad siis kahega,“ räägib Leslie Laasner, kes autode, muusika ja pere välisel ajal toimetab Kuldmuna üritusel aasta reklaamiagentuuriks pärjatud agentuuris Utopia.

Jälgi Forte autouudiseid ka Twitteris!