KLASSIK: Legendaarne GAZ-24 ehk - aga mina sõidan Volgaga!
Või eriliste teenete eest. Näiteks kuulus kloun ja koomik Juri Nikulin sai universaalkerega Volga, kuna tal oli vaja tsirkuse tarbeid vedada. Ja nii ilmselt mindigi laulus seenele tööautoga, milleks oli laulu loomisajal niinimetatud „vana“ Volga GAZ 21.
Gorki autotehases asuti „uut“ Volgat GAZ 24 välja töötama kuuekümnendate aastate alguses ja seeriatootmiseni kulus ligi kümme aastat. Kuuekümnendad oli nõukogude autotööstuses väga oluline aeg: tulid välja Zaporožets 965 ja 966, Moskvitš 408 ja 412, lõpuks ka Žiguli 2101. VAZi autotehase kulukat käivitamist muide on peetud üheks GAZ 24 venimise põhjuseks. Teise põhjusena on toodud asjaolu, et Nõukogude Liit toetas Iisraeli-Araabia konfliktides 1967. aasta araablasi spetsialistide ja sõjatehnikaga.
Esimesed eskiisid tehti 1959. aastal Moskvas peetud USA tööstusnäituse vaimus ja need olid ameerikalikud tiibadega Volgad. Auto hakkas kuju võtma 1966. aastal. Peakonstruktor oli A. Nevzorov, disainerid L. Tsikolenko ja N. Kireejev. Eelkäijast sai ta madalam ja aerodünaamilisem, kusjuures ühestki lääne autost üks-ühest eeskuju ei võetud nagu enamiku varasemate nõukogude autode puhul tehti. Aasta hiljem valmistati topelt esituledega prototüüp, kuid hiljem jäädi toonase transpordiministri nõudmisel kahe tulega variandi juurde.
Auto mootor pidi tulema 3-liitrine V6, kuid jäädi sama mootori juurde, mis GAZ 21-l. 1968. aastal toodeti 31 uut Volgat ning neil autodel olid valgete külgedega rehvid nagu „ameeriklastel“. Autot tutvustati rahvamajanduse saavutuste näitusel (VDNH, sarnane oli ka meil Pirita teel) ja ta sai väga hea vastuvõtu. Tootmisliinid pandi püsti 1969 ja põhitootmine algas 1970. aastal. Toona valmistatud ligi paarkümmend tuhat esimest mudelit peeglitega esitiibadel on kollektsionääride seas iseäranis nõutud.
Autot valmistati kolmes seerias. Esimest kuni 1971. aastani, teist 1977. aastani ja kolmandat 1985. aastani. Autot moderniseeriti pidevalt ja seeriaid saaavd eristada asjasse vähempühendatud moderniseeritud sõitjateruumi ja esistangede järgi. Esimesel seerial oli pikergune lintspidomeeter, järgmisel seerial ümmargune osutiga spidomeeter. Alates 1985. valmistati Gorki tehases auto otsest järeltulijat GAZ 2410 – ustesse süvistatud ukselinkide, ilma kolmnurkakendeta esiustel, mustast plastist esimese iluvõre ja täiesti uue salongisisustusega. Seda mudelit oli ka lihtsam hankida eraisikuil, tema hind oli 10 000 rubla kandis.
1971. aastal hakati valmistama mudelit GAZ 2401, mis oli enamasti kollast värvi, taksomeetri, lihtsama ning vastupidavama dermantiinist polsterduse ja deforsseeritud mootoriga (bensiinile A 76).
1972. aastal tuli välja GAZ 2402, universaalkerega seitsmekohaline sõiduk, mida said osta ka paljulapselised pered. Niisugustel peredel võimaldati muide hiljem muretseda ka Riias valmistatud RAF-busse, mida samuti vedas edasi Volga mootor. Aasta hiljem nägi ilmavalgust ka kiirabi-Volga GAZ 2403.
Kõige huvitavam on kahtlemata GAZ 2424 – riikliku julgeolekukomitee tarbeks tehtud Tšaikalt pärit 195 hobujõulise 5,5 liitrise V8 mootoriga „muskelauto“. Raske mootor koormas auto esiotsa ja tegi ta raskelt juhitavaks.
GAZ 2495 oli maastiku-Volga, mida tehti 4-5 tükki 1973. aastal ning väga vähesel määral on tehtud ka paraadidel kasutatud kabriolette.
Belgia firma Scaldia Volga esindas autot Euroopas, kus läks kaubaks kohapeal paigaldatud 2,1 ja hiljem 2,3liitrise diiselmootoriga versioon. 22 aasta jooksul valmistati ligi 1,5 miljonit GAZ 24.
Eestit ja Volgat sidus tugevalt Koeru Autoremonditehas, mis tegeles peamiselt Tallinna Taksopargi taksode kapitaalremondiga. Arvo Adelbert, kes oli tehase juht kuni 1994. aastani, on aadressil autoremonditehas.blogspot.com tehase ajalugu väga huvitavalt kajastanud.
Forte uuris Volga Seltsi kaudu, kas kellelgi on korralikku GAZ 24. Volgahuvilisel Martti Kiisal on 1973. aastal valmistatud täisoriginaalne must auto, mille ta leidis meremehe lese lehekuulutuse peale. Kiisa sõidab oma Volgaga suviti ja kokku umbes viis korda aastas. Volga-huvi sai mees isalt, kel GAZ 24 oli tööauto. Tal on ka kiindumus Iževskis valmistaud tsiklite järele, teise maailmasõja järgseid kaherattalisi on ta taastanud ja lae alla riputanud kümmekond.
Väga põhjalikku materjali Volgade kohta pakub Volga Seltsi veeb www.volga.ee ja venekeelne gaz24.ru.
Jälgi Forte autouudiseid ka Twitteris!
