Marsikulgur Curiosity, mida tavaliselt mõõtmetelt võrreldakse Mini autodega, on võimeline arendama kiirust 90 meetrit tunnis.

Tavaliselt sõidab ta aeglasemalt kui 30 meetrit tunnis. Aga kuna ta on maha pandudki selleks, et torgata kühvel maasse, korjata tolmu ja seda analüüsida, siis pole tal ka kiirust vaja, hoidku veel selle eest, kui ta ümber peaks kukkuma. Kuna Curiosity jääb eeldatavasti igaveseks Marsi pinnale, siis pole tal ka kuskile kiiret.

Marsikulguri raadioisotoopide termoelektriline generaator toodab ka vaid 125 vatti ehk 0,16 hobujõudu, sellega ei jaksa just 900 kilogrammi kaaluvat masinat kaugele lükata. Ja mida rohkem ta jõudu säästab, seda kauem ta vastu peab.

Väiksemate marsikulgurite Spirit ja Opportunity maksimumkiiruseks oli 50 mm/s ehk 180 meetrit tunnis, kuigi ka nemad sõitsid tavaliselt vaid kiirusega ligemale 10 mm/s. Kihutamist takistas see, et ohuhoiatussüsteem sundis kulgureid peatuma iga paarikümne sekundi tagant, et hinnata kas kivitükkidest ikka pääseb ohutult mööda.

1997. aastal Marsil sõitnud mänguauto suurune kulgur Sojouner sõitis maksimaalse kiirusega 24 meetrit tunnis, aga olles esimene sõiduvahend Marsi pinnal, polnud temast rohkem vajagi.

Võrdluseks kuukulgurid, millega USA astronaudid Kuu pinnal 1971. ja 1972. aastal ringi sõitsid, ehk niinimetatud kuubagid olid juba tõsisemad sõiduvahendid, Kuu kiirusrekordiks jäi Eugene Cernani saavutatud 18 kilomeetrit tunnis.

NSV Liidu pisikesed Lunohod-kuukulgurid omasid aga kahte kiirust: alla ühe kilomeetri tunnis ja alla kahe kilomeetri tunnis.

Marsikulgur Curiosity (2012)
Kuukulguriga kihutamine (1972)