F1 aastal 1988 | Ajaloo suurima ühe tiimi ülekaaluga aasta

 (1)

1988 oli meile, eestlastele, muidugi eriti eriline, seda teame väga hästi - see oli ainus kord ajaloos, kui muutsime selle kulgu. Kuid tol aastal vaatas muu maailm olukorda veel arusaamatult pealt ja lootis rohkem Gorbi ja Reagani tippkohtumistest, mis lõpetasid Külma sõja.

80ndad olid lõppemas. Absoluutselt kõiki ootasid ees suured muutused, mida ennustas kasvõi satelliittelevisiooni revolutsioon, nii et ühe-kahe kanali asemel hakkasid paljudes maades (varsti ka Eestis) nägema kümneid erinevaid, nende hulgas näiteks MTVd.

Ka F1-s olid olulised pöörded tulemas. Suund oli võetud turbomootorite keelamisele, seetõttu pandi nendele õhupumpadele peale veelgi kitsamad piirajad, nii et nendega 1,5 liitrised mootorid punnitasid nüüd välja umbes 650 hobujõudu, ainult natuke rohkem kui 3,5 liitrised turbota masinad.

See tegi ebastabiilsed turbomootorid veelgi ebapopulaarsemaks, nii et lõpuks jäid neid kasutama vaid kuus tiimi: McLaren ja Lotus (mõlemad Honda mootorit), Arrows (kasutas Megatroni alias BMW-d), Osella (Alfa Romeo tehtut), Ferrari ning Zakspeed (kasutasid oma mootorit). Kõik ülejäänud ostsid endale kas Ford Cosworth DFZ või Juddi turbota mootorid.

Kuna mootorid tundusid nüüd vähem tähtsad, pandi rohkem rõhku muudele elementidele. Williams otsustas jälle kasutada elektroonilist „reaktiivset” vedrustust, millest Lotus oli loobunud. Aga elektroonika ning kompuutrid olid tulnud, et jääda ning sigida. Goodyear tootis vastupidavamaid rehve, mida tavatingimustes tuli vaid kord sõidu ajal vahetada. McLarenisse palgatud kuulus disainer Gordon Murray koukis jälle välja oma vana ülimadala auto idee ja konstrueeris McLaren MP4/4, mis oli pikk, peenike ja põlvekõrgune nagu haikala. Samasugune sihvakas ja kitsas oli Marchi mudel 881, mille oli konstrueerinud keegi 29-aastane kollanokk Adrian Newey.

Seotud lood:

Kõiksugu uusi tiime oli juurde tulnud (Eurobrun, Rial, BMS Scuderia), kui aasta jättis vahele selline legendaarne meeskond nagu Brabham.
Ka tiimide koosseisudes oli paar olulist muutust. Brasiillased vangerdasid, valitsev maailmameister Nelson Piquet läks Williamsist Lotusesse Ayrton Senna asemele, kes asus hoopis McLarenisse.

Williamsisse (ilma vuntsideta!!!) Nigel Manselli kõrvale asus üle 10 aastase F1-kogemusega Riccardo Patrese.

Kuna päris mitu elementi olid võrreldes 1987-ndaga erinevad, siis ei osatud midagi eriti ette näha. Kuna McLarenis oli nii domineeriv Honda mootor kui ka kaks tugevat, kuigi väga erinevat sõitjat (kalkuleeriv-rahulik Alain Prost ja andekas-tormakas Ayrton Senna), oli Mäkk teistest veidi rohkem favoriit. Samas oli Ferrari eelmise hooaja väga hästi lõpetanud, seega palju oodati ka itaallastelt.

Rio GP
3. aprill 1988

Senna võitis oodatult kvalifikatsiooni Manselli ja Prosti ees, kui tema uus uhket 4/4-a tabas stardis rike ja ta pidi jooksma varuautosse. Prost tormas britist ette, Berger järgnes ja lipsas varsti teiseks. Tagant lähenes kiiresti Senna, kes sai ka kaasmaalasest mööda kolmandaks. Siis aga Williamsid lagunesid ja Senna sai musta lipu varuauto ebaõige kasutamise eest. Oli kuidas oli, aga lõpuks võitis Prost, austerlasele tuli lihtne teine koht ning brasiillasele kollases kolmas.

1. Alain Prost McLaren-Honda 9p
2. Gerhard Berger Ferrari 6p
3. Nelson Piquet Lotus-Honda 4p
4. Derek Warwick Arrows-Megatron 3p
5. Michele Alboreto Ferrari 2p
6. Satoru Nakajima Lotus-Honda 1p

San Marino GP
1. mai 1988

Tifooside ärrituseks punavalged Mäkid üleni punastele Imola rajal ajasõidus mingit võimalust ei andnud, oldi teistest lihtsalt liiga palju kiiremad. Prost ei osanud isegi seletada, miks teised nii aeglased olid. Kolmas oli Piquet ja neljas hoopis ahelsuitsetajast nalja-pullimees Alessandro Nannini Benetton-Fordiga.

Stardis jäi Prost toppama, Senna ja Piquet tormasid ees minema. Prost ronis tagant järgi ja pani varsti kotti ka Piquet`. Seda üritas ka Nannini, kuid tegi hoopis spinni. Siis proovis Piquet`st ette saada Mansell, ent tema auto lagunes. McLareni kaksikvõit igatahes.

Loe veel

1. Ayrton Senna McLaren-Honda 9p
2. Alain Prost McLaren-Honda 6p
3. Nelson Piquet Lotus-Honda 4p
4. Thierry Boutsen Benetton-Ford 3p
5. Gerhard Berger Ferrari 2p
6. Alessandro Nannini Benetton-Ford 1p

Monaco GP
15. mai 1988

Senna ja Prost võitsid vihmastes oludes ajasõidu, Berger oli kolmas, Alboreto neljas.

Stardis jäi Prost jälle veidi magama, nii et Berger vupsas teiseks, Mansell neljandaks. Mitu meest, kaasa arvatud Piquet sõitsid oma (autode) ninad lömmi. Alboreto ja Mansell läksid omavahel nagistama ja itaallasel õnnestus britt teelt välja lükata. Sarnaseid kähmlusi juhtus kitsal rajal muidugi teisigi. Prostil õnnestus Bergerist mööda trügida ja asus kaugele ette jõudnud Sennat jälitama.

Too aga kordas oma kolmekordsest maailmameistrist kaasmaalase saavutust aastast 1981, pannes pikalt juhtides vastu seina! Aga võimalik, et see oli hea enne, sest Piquet oli 1981 saanud oma esimese tiitli. Aga nüüd sai Prost järjekordse võidu Ferarride ees. Väikesed üllatused olid järgnenud Arrows ja Tyrell. Ja lõpuks tõi ka Patrese Williamsile ühe punkti.

1. Alain Prost McLaren-Honda 9p
2. Gerhard Berger Ferrari 6p
3. Michele Alboreto Ferrari 4p
4. Derek Warwick Arrows-Megatron 3p
5. Jonathan Palmer Tyrell-Ford 2p
6. Riccardo Patrese Williams-Judd 1p

Mexico GP
29. mai 1988

Kõrgel, hõredas õhus asuval Autódromo Hermanos Rodríguezil oli eelis turbodel. Ajasõidu esikolmik sai sama, mis Monacos. Piquet oli nüüd neljas Alboreto ees.

Stardisegaduses aga lipsas Prost teistest ette ja Piquet libises tema järele, jättes Senna kolmandaks. Isegi Nakajima üllatas esialgse neljanda positsiooniga. Aga Senna ei jätnud muidugi asja nii ja ujus kaasmaalasest varsti mööda. Berger tegi sama jaapanlasega ning siis ka brasiillasega kollases. Samas vahet polnud, sest Lotused jäid lõpuks ikkagi teeveerele suitsema. Viimaste punktikohtade pärast kähmlesid koomiliselt omavahel lahutamatu Arrowsi paar Derek Warwick ja Eddie Cheever. Mäkile kaksikvõit, Ferrarid järel.

1. Alain Prost McLaren-Honda
2. Ayrton Senna McLaren-Honda
3. Gerhard Berger Ferrari
4. Michele Alboreto Ferrari
5. Derek Warwick Arrows-Megatron
6. Eddie Cheever Arrows-Megatron

Montreali GP
12. juuni 1988

Tyrell võitis traditsioonilise F1 tiimide „kummipaadiralli” Montreali sõudekanalil, kuid Gilles Villeneuve`i nimelisel rajal oli ajasõidu esinelik sama mis Monacos. Benettoni Nannini oli viies, Piquet kuues.

Stardis sai Prost ette, kuid Senna ja Berger jäid tihedalt kannule. Siis Berger aeglustus ja lasi Benettonid ette, aga seda lõbu polnud kauaks, kui Nannini auto seisma jäi. Aga seisma jäi ka Berger, nagu ka Mansell ja Alboreto. Sennal õnnestus Prostist lõpuks mööda saada, Boutsen allesjäänud Benettoniga täiendas poodiumi.

1. Ayrton Senna McLaren-Honda
2. Alain Prost McLaren-Honda
3. Thierry Boutsen Benetton-Ford
4. Nelson Piquet Lotus-Honda
5. Ivan Capelli March-Judd
6. Jonathan Palmer Tyrell-Ford

Detroiti GP
19. juuni 1988

See oli viimane GP legendaarsel Motowni tänavarajal, sest keskkonnakaitsjad ei sallinud plärisevaid ja suitsevaid asjandusi keset elurajooni kiirust ületamas. Ajasõidu tulemustes oli väheke vaheldust: Senna oli küll esimene, aga tema ja Prosti vahele mahtus kaks Ferrarit. Veel hullem, stardis ronis ka Boutsen Prosti ette. Ent mitte kauaks, kui Prost jalad kõhu alt välja võttis ja end jälle teiseks manööverdas. Berger lõhkus rehvi, sõitis õrnalt seina ning Nanninil õnnestus Alboreto samas suunas lükata. Williamsid jäid - otse loomulikult - lihtsalt raja äärde seisma. Lõpus oli Senna ülekaal nii suur, et sai viimase ringi sõita lihtsalt fotograafidele poseerides. Boutsenil oli jälle üks poodiumikoht taskus, Saksa pisitiimis Rial ainukese sõitjana pingutav legendaarne Andrea de Cesaris üllatas neljanda kohaga.

1. Ayrton Senna McLaren-Honda
2. Alain Prost McLaren-Honda
3. Thierry Boutsen Benetton-Ford
4. Andrea de Cesaris Rial-Ford
5. Jonathan Palmer Tyrell-Ford
6. Pierluigi Martini Minardi-Ford

Paul Ricardi GP
3. juuli 1988

Oma kodumaa rajal õnnestus Prostil kvalifikatsioon võita Senna ees, Ferrarid ja Benettonid järel.

Stardil õnnestus Piquet`l viiendaks hüpata. Kuumas ilmas hakkasid üles ütlema nii mehed kui masinad: Boutsenil jukerdas auto ja Bergeril tähelepanu, nii et ta korraks murule põrutas. Muidugi jäi ka Manselli autoseisma. Prosti rehvivahetus venis pikemaks kui Sennal ja ta kaotas esikoha. Aga kui aeglasemad, ringiga maas autod, taguots ees, vastu tulema hakkasid, takerdus Senna neisse ja Prost lipsas mööda. Magus võit kodukamaral oli käes, kuigi kohalikud alkoholiseadused keelasid šampusepritsimise poodiumil.

1. Alain Prost McLaren-Honda
2. Ayrton Senna McLaren-Honda
3. Michele Alboreto Ferrari
4. Gerhard Berger Ferrari
5. Nelson Piquet Lotus-Honda
6. Alessandro Nannini Benetton-Ford

Silverstone`i GP
10. juuli 1988

Inglismaa tervitas kõiki paduvihmaga. Märjal rajal ajasõitu tehes võis nähe rohkelt piruette, tuluppe ja lutse, kui iluuisutamise termineid kasutada. Pea kõikide suureks üllatuseks võitsid selle Ferrarid Bergeriga eesotsas, järgnesid Senna ja Prost. Veelgi üllatavam oli kolmanda brasiillase Maurício Gugelmini viies koht Marchiga.

Võistlus algas samuti paksus vihmas. Senna sai koos Ferraridega hästi minema, kuid Prost kukkus täitsa taha. Berger ja Senna kemplesid pikalt esikoha pärast, kuni ringiga mahajäänud (!!!) Prost neile ette jäi ja Sennal esimeseks ujuda õnnestus. Mansell, kelle autol oli elektrooniline vedrustus asendatud „vanamoelisega”, ründas aga lausa poodiumikohta. Tal õnnestuski kolmandaks ronida, kuigi Nannini korraks selle koha talt ka ära võttis, kohe seejärel muruplatsile põigates. Bergeri rehvid kulusid kiiresti kuivaval rajal ja nii oli ta lihtne saak pea kõigile taganttulijatele. Ja Mansellil oli see esimene finišeerumine üldse sel hooajal!

1. Ayrton Senna McLaren-Honda
2. Nigel Mansell Williams-Judd
3. Alessandro Nannini Benetton-Ford
4. Maurício Gugelmini March-Ford
5. Nelson Piquet Lotus-Honda
6. Derek Warwick Arrows-Megatron

Poole hooaja peal oli Prostil 54 punkti, Sennal 48, Bergeril 21, Piquet`l 15, Alboretol 13, Boutsenil 11, Warwickil 9, Nanninil ja Mansellil 6. McLarenil kogutud juba 102 punkti, Ferrari oli lootusetult maas 34ga; Benettonil 17 punkti, Lotusel 16, Arrowil 10, eelmisel aastal domineerinud Williamsil vaid 7.

Hockenheimi GP
24. juuli 1988

Ajasõit andis jälle klassikalise 1988. aasta tulemuse, ehk siis Senna ees ja seejärel Prost ja Ferrarid, järgnesid Piquet ja Nannini.

Märjal rajal stardis toppisid end Prosti ette Berger ja Nannini. Siledate rehvidega riskinud Piquet sõitis salakavalas kurvis rehviseina. Kui rada kuivama hakkas, sai Prost siiski teiseks ronitud. Nannini pidi aga katkestama. Mansell muidugi ka.

1. Ayrton Senna McLaren-Honda
2. Alain Prost McLaren-Honda
3. Gerhard Berger Ferrari
4. Michele Alboreto Ferrari
5. Ivan Capelli March-Judd
6. Thierry Boutsen Benetton-Ford

Hungaroringi GP
7. august 1988

Ungari oli viimast aastat „kommunistlik”, „raudse eesriide tagune” jms eksootika. Eksootikat pakkus ka ajasõit, sest kuigi Senna napilt selle võitis, järgnesid talle Mansell, Boutsen, Capelli, Nannini ja Patrese, Prost oli alles seitsmes.

Manselli vaevasid muide ka tuulerõuged, aga sellest hoolimata suutis ta võistluse algul ilusasti Senna sabas püsida. Tema tiimikaaslane oli end lausa kolmandaks rebinud. Mansellile hakkas Senna lausa nii aeglane tunduma, et üritas tollest ette rebida, kuid kaotas kohe juhitavuse ja tiirles rajal niikaua, kuni kukkus neljandaks Boutseni taha ja Prosti ette. See ei lasknud juhust käest ja lipsas britist mööda ning, saanud hoo sisse, ka ülejäänutest, jõudes teiseks.

Mansellil hakkas selle peale halb ja ta sõitis lõplikult boksi. Kohe takerdus Senna ka ringiga mahajäänute taha ning kaval prantslane oleks peaaegu päris mööda saanud, kuid brasiillane polnud ka päris eilne ja rebis end tagasi. Nii ka lõpetati.

1. Ayrton Senna McLaren-Honda
2. Alain Prost McLaren-Honda
3. Thierry Boutsen Benetton-Ford
4. Gerhard Berger Ferrari
5. Maurício Gugelmini March-Ford
6. Riccardo Patrese Williams-Judd

Peale seda võistlust oli Sennal ja Prostil võrdselt 66 punkti.

Spa GP
28. august 1988

14. augustil oli 90-aastaselt surnud Enzo Ferrari. Gerhard Berger tegi vihmases ajasõidus mis suutis, kuid Mäkkide järel esimesest kohast kõrgemale ei jõudnud. Talle järgnesid Alboreto, Patrese ja Boutsen. Williamsis asendas tõbist Manselli hetkel sportautodega võistelnud Martin Brundle, kes oli kiire vihmasel ajal, kuid lõpuks kvalifitseerus 12ndana.

Stardis õnnestus Prostil Sennast mööda libiseda, aga siis püüdis Senna prantslase jälle kinni. Leinavate tifooside meelehärmiks jäi ka Bergeri auto boksi istuma, varsti suitses ka Alboreto oma. Tagant ronisid ette nii Piquet kui ka Marchid ja Benettonid. Nannini jõudis varsti neljandaks ja Capelli Marchil viiendaks. Boutsenil lubati küll poodiumil juubeldada, aga varsti avastati Benettonite paagist vale kütus ning piloodid diskvalifitseriti.

1. Alain Prost McLaren-Honda
2. Ayrton Senna McLaren-Honda
3. Ivan Capelli March-Judd
4. Nelson Piquet Lotus-Honda
5. Derek Warwick Arrows-Megatron
6. Eddie Cheever Arrows-Megatron

Monza GP
11. september 1988

Kõigi üllatuseks palkas Williams seekord Manselli asendama sportautode ja tulevase Dakari ralli ässa, 40-aastase Jean-Louis Schlesseri, kes polnud varem kordagi vormel 1s sõitnud. Ta kvalifitseerus 22ndana. Ajasõidu võitsid muidugi jälle Mäkid Ferrude ees, kolmas punt olid Arrows. Tundus tulevat igav võistlus. Aga siis, võistluse keskel sai Berger Prostist mööda ja prantslane keeras üldse lõplikult boksi. Ning Senna sõitis külgepidi kokku ringiga maha jäänud Schlesseriga! Mõlemad McLarenid võistlusest väljas, esimest korda sel hooajal ei võitnud üks neist. Tifoosid ei suutnud õnne uskuda.

1. Gerhard Berger Ferrari
2. Michele Alboreto Ferrari
3. Ivan Capelli March-Judd
4. Derek Warwick Arrows-Megatron
5. Eddie Cheever Arrows-Megatron
6. Thierry Boutsen Benetton-Ford

Estorili GP
25. september 1988

Kevadest sügisesse toodud Portugali GP oli endiselt palav. Mansell (koos oma vuntsidega!) oli tagasi ja sai ajasõidus kuuenda koha. Marchide (disaineriks ju noor Adrian Newey!) hea vorm ei pannud kedagi imestama, Capelli sai kolmanda koha ning Gugelmini viienda. Ees olid jälle Mäkid, aga seekord Prosti juhtimisel.

Andrea de Cesaris oskas stardis kellegiga kokku põrgata ja nii tuli teha kordusstart, mille järel Senna kokkuleppeid eirates ette põrutas. Prost ootas natuke ja surus end siis jälle esimeseks. Siis aga põrutas Capelli publiku jahmatuseks Capelli samuti Sennast mööda. Berger üritas sinist itaallast taga ajada, aga lülitas kogemata oma kokpiti tulekustuti sisse ning põrutas ehmatusest teelt välja kruusa sisse kinni. Mansell üritas Sennat püüda, müksas teda, aga põrutas ise võssa. Sennal oli pisiprobleeme küllaga ja ta kukkus rehvivahetusega kuuendaks. Kolmandal kohal olnud Alboretol sai viimasel ringil kütus otsa ja ta sai kirja viienda koha.

1. Alain Prost McLaren-Honda
2. Ivan Capelli March-Judd
3. Thierry Boutsen Benetton-Ford
4. Derek Warwick Arrows-Megatron
5. Michele Alboreto Ferrari
6. Ayrton Senna McLaren-Honda

Jerezi GP
2. oktoober 1988

Hispaania kitsal ja käänulisel rajal võitsid Mäkid ajasõidu nagu ikka, Mansell üllatas kolmanda kohaga. Järgnesid Benettonid.

Stardis põrutasid Prost ja Mansell Sennast mööda ja Benettonid jäid maha. Aga ka Capelli ronis Senna taha ning sõitis tast samamoodi mööda nagu Portugalis! Kahjuks polnud seda ilu kauaks, Marchi mootor hakkas tossama. Siis möödus Sennast ka Nannini. Miski ei aidanud, nii ka lõpetati.

1. Alain Prost McLaren-Honda
2. Nigel Mansell Williams-Judd
3. Alessandro Nannini Benetton-Ford
4. Ayrton Senna McLaren-Honda
5. Riccardo Patrese Williams-Judd
6. Gerhard Berger Ferrari

Kaks etappi enne lõppu oli Prostil 84 arvestuslikku punkti, Sennal 79.

Suzuka GP
30. oktoober 1988

Ajasõidu esikolmik sai suhteliselt klassikaline 1988 oma: Senna-Prost-Berger. Capelli neljas, kolmandas reas Piquet (tõbine) ja Nakajima (ema just surnud).

Stardis jäi Senna magama ja kukkus 14ndaks. Prost, Berger ja Capelli moodustasid esikolmiku ja Capelli vedas end isegi austerlasest mööda, et Prosti kimbutama hakata. Vihane brasiillane tõusis aga üllatavalt kiiresti kolmandaks. Capelli Marchi mootor lagunes aga seejärel ning Mäkid olid jälle koos. Ei läinudki palju aega mööda, kui Senna sõitis Prostist elegantselt mööda.

1. Ayrton Senna McLaren-Honda
2. Alain Prost McLaren-Honda
3. Thierry Boutsen Benetton-Ford
4. Gerhard Berger Ferrari
5. Alessandro Nannini Benetton-Ford
6. Riccardo Patrese Williams-Judd

Enne viimast etappi oli Sennal 87 arvestuslikku punkti (kokku 88st), Prostil 84 (96st), kuid 1988 kasutatud punktisüsteem määras, et ainult 11 paremat sõitu läksid arvesse. Selle järgi Prostil tiitlivõimalust enam polnud - isegi siis, kui ta oleks Austraalias võitnud ja Senna punktideta jäänud.

Nii saigi brasiillane juba Jaapanis maailmameistriks ning tõusis superstaariks, mis muutis paljuski tema imagot ja ka käitumise stiili: veidi nohiklikust, kuid humoorikast ja sõbralikust kutist sai ennast teistest paremaks pidav ning poosetama kippuv surmtõsine ebajumal. Kuid see kõik oli veel alles ees.

Adelaide`i GP
13. november 1988

Austraalia kuumuses sõideti viimane turbomootoritega vormel 1 etapp veerand sajandiks. Ajasõidu esikuuik sai üpris üllatusevaene: Senna, Prost, Mansell, Berger, Piquet, Patrese.

Stardis sai Prost Sennast ning Berger ja Piquet Mansellist mööda. Sõidu arenedes sai Berger isegi Sennast ja Prostist ette. Ta oli liidrikohal nii hasardis, et pani lihtlabaselt küljed kokku ringiga maha jäänud Renè Arnoux` Ligieriga ja oligi sõit tema jaoks otsas. Üldse tegid väsinud piloodid kõiksugu avariisid ja lõhkusid üksteise autosid, tundus lausa et lõbu pärast. Mansell põrutas efektselt rehviseina, samas kui varem seal lähedal liivale sõitnud tiimikaaslane sõitis edasi. Aga „ellujäänud” oli ikka enamasti needsamad, kes sel hooajal punktitabelit armastasid ehtida.

1. Alain Prost McLaren-Honda
2. Ayrton Senna McLaren-Honda
3. Nelson Piquet Lotus-Honda
4. Riccardo Patrese Williams-Judd
5. Thierry Boutsen Benetton-Ford
6. Ivan Capelli March-Judd

1988. hooajal nähti suurimat ühe tiimi ehk McLareni üleolekut teistest üldse. Tiim kogus 199 punkti, samas kui teiseks tulnud Ferraril kogunes silmi 65. Mäkk kogus üksi vaid paar punkti vähem, kui kõik ülejäänud kamba peale kokku. McLareni piloodid võitsid kõik etapid peale ühe.

Hilisematel aastatel jõudis Ferrari Schumacheriga ja Mercedes Hamiltoni ning Rosbergiga sellele saavutusele üpris lähedale, kuid alati natukene on siiski puudu jäänud. Ajalooline aasta.

Vormel 1 1988. aasta hooaja lõpptabelid

Sõitjad:

1. Ayrton Senna 90 (94 kokku, arvesse läks 11 paremat sõitu)
2. Alain Prost 87 (105 kokku)
3. Gerhard Berger 41
4. Thierry Boutsen 27
5. Michele Alboreto 24
6. Nelson Piquet 22
7. Ivan Capelli 17
8. Derek Warwick 17
9. Nigel Mansell 12
10. Alessandro Nannini 12
11. Riccardo Patrese 8
12. Eddie Cheever 6
13. Maurício Gugelmin 5
14. Jonathan Palmer 5
15. Andrea de Cesaris 3
16. Satoru Nakajima 1

Tiimid:

1. McLaren-Honda 199
2. Ferrari 65
3. Benetton-Ford 39
4. Lotus-Honda 23
5. Arrows-Megatron 23
6. March-Judd 22
7. Williams-Judd 20
8. Tyrell-Ford 5
9. Rial-Ford 3
10. Minardi-Ford 1

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare