Seda lugu kirjutama inspireeris mind selle talve esimene paksem lumi, mis tõi Tartu ringteele politsei, kes hakkas rehve kontrollima. Suverehvidega autosid enam liiklusesse ei lubatud. See otsus tekitas “suvitajates” sügava pahameele. Olin üks, kes n-ö jalgsi koju sammuma pidi sel õhtul.

Jalutamisel oli positiivne kõrvalmõju: hakkasin mõtlema, mida politsei pidanukski tegema? Laskma mul minna, sest rehvivahetuspunktid olid ummistunud ja ilmataat end segi joonud, sest soe lopp novembrikuus paneb mõtlema kõigele muule kui talverehvide alla keeramisele? No mina polnud ju süüdi, teoreetiliselt, eks.

Edasi hakkasin märkama järjest asju, mis vaikse järjekindlusega täidavad autojuhi karikat, millel suurelt kirjas “Aasta Kannataja”. On meil mingi politseiriik või?! Või peaks siiski otsima endas üles selle koha, kuhu on peidetud (autojuhi) vastutus?

Igal juhul otsustasin südamelt ära kirjutada, kuigi vaevalt et kohe kõik peapealt jalgadele pöörduks. Aga ehk mu tolmu üleskeerutamisest on siiski kasu, ja keegi hakkab mõtlema (ja võtab vastutuse) minuga samamoodi? Või saame kampaaniakorras 30 päeva piiranguvabaks ja mõtlemisaega polegi enam vaja?

Loe lähemalt Acceleristast.