Lapsepõlvest ja kooliteest Ferdinand sündis 16. aprillil 1910. aastal Rakvere kihelkonnas Rakvere vallas Vahepere talus 11-lapselise pere üheksanda lapsena. Ferdinandi isa haris
põldu ning ema kanda olid kodused toimetused ja laste kasvatamine. Talus oli kaks
hobust, kuus lehma, 15 lammast, kuked-kanad ja koerad-kassid. 53-hektarilisest talumaast oli 17 hektarit põllumaa all ning kõik tööd tehti ära oma perega.

Kooliteed alustas Ferdinand 11-aastaselt. Kodunt kaasa võetud krihvel ja tahvel kaenlas, nii see tarkuse taganõudmine algas. Neljale külakooliaastale järgnes kaks aastat Karitsa koolis,
kus päev algas hommikupalvuse ja lauluga, mille sõnad kõlasid „… juba vaatab taevapiiril
päike üle maa“. Õpetajad olid väga erinevad: nende hulgas oli nii tõsiusklikke kui ka selline
õpetaja, kes rääkis lastele joonistamistunniski kommunismi põhimõtetest. Mõnda aega õppis Ferdinand Rakvere Poeglaste Gümnaasiumis, aga õpingud jäid pooleli, sest talutööd nõudsid oma osa.

18-aastaselt otsustas Ferdinand, et asub õppima Tallinna Riigi Kunsttööstuskooli nahkehistöö erialale, kuid põllumehest isa ei toetanud poja pürgimusi. Linnas õppimine oleks ju söögi- ja üüriraha nõudnud. Isa soovitas küsitava kunstnikuleiva asemel kas või kingsepa oma valida.

Sõjaväest ja naisevõtust

1930. aastal astus Ferdinand sõjaväkke ning teenis aasta Tartus ratsarügemendis suusa- ja jalgratturite eskadronis, mis oli ratsarügemendi allüksus. See oli uhke elu. Suviti baseeruti looduskaunis Värskas. Peale aastat sõjaväes naasis Ferdinand kodutallu. Sellesse perioodi
jäi ka naisevõtt. Oma tulevasega, Salme Sildmäega, sai Ferdinand kokku kohalikus koolis.

Abielludes müüs Salme oma talu Veltsi külas maha ning kolis koos emapoolse vanaemaga ja talu
varaga Paatnale. „Isa unistus oli jääda Paatnale alatiseks,“ meenutab tütar Urve. Hoolimata sellest, et talus oli alati töökäsi vaja, päris talu vanem vend ja nii kolis Ferdinand koos naisega 1939. aasta septembris Rakveresse. Ta asus tööle Siili veskisse möldri õpipoisiks, naine jäi koduseks.

Tööst politseis

Ferdinand liitus Eesti politseiga 1940. aasta veebruaris. Ajal, mil Eesti pinnal olid Vene sõjaväebaasid ja olukord oli ärev, võeti Eesti politseisse lisatööjõudu. Politseis tööle asujatele korraldati kuuajalised kursused. Ferdinand saadeti tööle Politseitalituse II politseijaoskonda
Kadriorus. Tema ülesanded olid tänavatel patrullimine ja korra tagamine.

Mees sattus tööl olema ka sel ööl, kui Kadrioru lossist viidi ära Konstantin Päts.

1940. aasta suvepäeval tulid politseijaoskonda tööriietes mehed, kes teatasid, et politseinikke pole enam vaja ning kõik võivad koju minna. Järgmise päeva varahommikul tulid samad mehed
koju ja teatasid, et nüüd tuleb tööle tagasi tulla, küll aga korjati ära mundrid. Augustis Eesti politsei likvideeriti ning asemele loodi tööliste-talupoegade miilits.

Ferdinand sai tööd Franz Krulli tehases, kus toodeti tööpinke ja vedureid, kuid peagi hakati tehast Venemaale evakueerima. Töö seiskus, töölisi enam tehasesse ei lastud ning moodustati
valvemeeskonnad, kelle ülesanne oli korda hoida ja seadmeid lahti monteerida ning tehast ja selle territooriumi mineerida. Seejärel viidi mehed tööle sõjasadamasse, kus Ferdinand töötas Saksa okupatsiooni alguseni.

Tagasi politseis

1941. aastal sügisel sai Ferdinand oma vana töökoha Kadriorus Koidula tänav 10 asuvas politseijaoskonnas tagasi. „Rahvas rõõmustas väga Eesti politseiametnike tagasituleku üle,“
meenutab politseiveteran. II jaoskonna ülesanded olid tollal juhtida liiklust Tallinna sadama ristumispunktis Narva maanteega, tagada avalikku korda tänavatel ja valvata Kadrioru lossi ümbrust. Ferdinandi valvata oli Kadrioru lossi territoorium.

Järgmisel aastal saadeti Ferdinand tööle Rakvere politseijaoskonda. 1943. aastal kolis pere Kohalasse nn politseimajja, millest sai nii töö- kui ka elukoht. 1944. aasta sügisel Vene okupatsiooni naastes sai Ferdinand ametist lahti. Pere kavatses välismaale põgeneda, kuid kodust jõuti umbes kolme kilomeetri kaugusel asuvasse Varese männikusse. Kui selgus, et vaenlased olid juba kodukohast läbi läinud, pöörduti tagasi koju. Oktoobri keskpaigas saadeti Ferdinand nn tööpataljoni. Talllinnas Sitsi laagris elati Saksa sõjaväe mahajäetud barakkides ning tehti sadamas laadimis- ja koristamistöid. Selga anti Vene sõduririietus.

Tänu Kohala rahvale

1945. aastal saadeti Ferdinand Koplisse ehitus- ja montaažitöödele, seejärel Põllküla filterlaagrisse ja edasi Paldiskilaagrisse. Jällegi traataed, toiduks hirsipuder, kalasupp ja leib. Toit muutus eriti halvaks pärast 1946. aasta ränka talve, kui söögiks oli peamiselt kapsategemise jäätmetest valmistatud porine supp. Hinge hoidis sees päeva peale antud kilo leiba ning Paldiski turunaiste müüdud kartulid.

Sel ajal, kui Ferdinand oli laagris, kolis pere üle kümne korra perest perre, sest keegi ei julgenud politseiniku peret pikemat aega enda juures hoida. Vähene vara vahetati taludes toidu vastu. Urve hoiab senini alles ühte klaasist jalaga tordivaagnat ning mõrast savikaussi. „Kingin need oma lastelastele ja räägin, kui tänulik ma olen Kohala rahvale, et alles oleme!“ 1946. aasta oktoobris lasti Ferdinand laagrist koju.

1949. aastal kolis pere Kohala endise piiritusevabriku teisele korrusele piiritusemeistri korterisse. 1951. aastal sündis peresse poeg Ilmar ja järgmisel aastal kolis pere Põlulasse, kus Ferdinand
töötas suviti tellisetehases ja talvel saeveskis. 1956. aastal kolis pere Kohalasse, kus elatakse tänini. Kuni 80. eluaastani töötas Ferdinand Uhtna kolhoosis elektrikuna. Täna tunneb Ferdinand rõõmu lapselastest ja lapselapselapsest, kes kõik jõulude ajal ja sünnipäevaks koju jõuavad. Kui küsisin, kuidas Ferdinand keerulistest aegadest läbi tuli, vastab ta: „Oli tunne, et peab elama, ja töö tuli ära teha.“

Autor tänab abi eest Ferdinandi tütart Urve Udu, Ida Prefektuuri ajaloohuvilist Ain-August Kõrvemaad ja PPA juhtivspetsialist Mai Krikki.

Jälgi EkspressAuto uudiseid ja artikleid ka Twitteris!