Eesti autonduse ajalugu tunneb valdavalt selliseid koha peal välja mõeldud ja valmis tehtud neljarattalisi, mille puhul kena välimus ei ole esmatähtis.

Võtame näiteks Estonia vormelid või Tartu autoremonditehase bussid ja furgoonautod. Esimeste ülesanne on võimalikult kiiresti finišisse jõuda ning teiste oma inimesed ja kaubad kindlalt kohale toimetada.

Seega võiks arvata, et nii-öelda Eestis joonistatud autode disaini saab kokku võtta ühe lühida rusikareegliga: funktsioon on tähtsam kui vorm. Kuid võta näpust! Tuleb välja, et tegelikult on noodsamad funktsioon ja vorm omavahel tihedalt põimunud.

„Vanadel konstruktoritel oli võime hinnata asja visuaalselt – kui see nägi elegantne välja, siis järelikult oli see ka hea,” kõneleb Eesti mootorispordi muuseumi MOMU juht Arno Sillat. Sellesama muuseumi kroonijuveel on just nimelt Estoniad.

„See on selline tunde küsimus, emotsioon inseneerias,” jätkab Sillat. „Seda emotsiooni ei peaks justkui olema, kõik peaks olema mõõdetav ja arvestatav. Ometi oli konstruktsiooni elegants midagi, mis andis tulemuse. Aga kuidas elegantsi mõõta?” arutleb ta.

Inseneri haridusega Sillat teab kinnitada, et kõik see kehtib ka veoautode puhul. „Loomulikult tuleb arvestada erinevaid aspekte, aga kui üldpilt on juba peale vaadates robustne, siis järelikult on midagi valesti – näiteks tugevusvaru liiga suur. See tähendab aga üleliigset materjalikulu, raskust ja kõike muud negatiivset.”

Siinkohal tuleb ühte asja märkida: kuivõrd masinprojekteerimine on kaasaegne nähtus, siis minevikus Eestis valminud sõidukid said oma näo ja teo toonaste konstruktorite jooniste põhjal.

1951. aasta kevadel töökoja väravast välja sõitnud esimene TA margitähisega autobussi tööjoonised valmisid remonditöökoja tehnilise juhataja Vello Tederi ning puusepp August Leebeni koostöös, 1958. aastal ilmavalgust näinud Estonia 1 joonised aga Tallinnas kogu Nõukogude Liidu ainsale vormelitööstusele aluse pannud Ants Seileri kodus.

Sealjuures kasutati ka busside puhul paljuski mõõtkavas 1:1 ehk elusuuruses jooniseid, sest see võimaldas konstruktoril õige pildi ette saada. Nii tekkis ka õige tunne. On laialt levinud arvamus, et kuna arvutiekraan ei võimalda enamasti asju elusuuruses manada, on vanade konstruktorite vallatud kunst kaduma läinud.

Wabariigi ajal

Mujalt toodud šassiide peale busside, aga samuti ka veoautode ja erisõidukite ehitamisega tegeleti Eestis juba „Wabariigi” ajal, sest nii tuli toonastes oludes odavam.

Vastavaid ettevõtteid oli üle riigi terve hulk. Tartu liinipidaja August Koogi töökojas valmis kolmekümnendate teisel poolel igal aastal mitu uut bussi ning sealt kogemusi saanud mehed leidsid hiljem rakendust TA-de ehitamise juures.

Teiste seas kuulus keretöökoja pidajate sekka aadel Heinz-Oswald-Paul-Richard Ungern-Sternberg, kes rajas pärast katsetusi aviatsiooni vallas (ja fataalsest õnnetusest eluga pääsemist) 1934. aastal Viljandi lennukitehasena tuntud hoonesse täisühingu „Viljandi mehaanika-töökojad H. Ungern-Sternberg & Ko”.

Ungern-Sternbergi värkstuba sai oma tegutsemisaja jooksul mitmeid tellimusi Tallinna linnalt. Muu hulgas valmis seal Eesti vanatehnika klubi kodulehe andmeil 1939. aasta alguspäevil Tallinna kodanliku õhukaitse ja tuletõrje juhataja Elmar Umblia jooniste järgi Tallinna tuletõrje lendsalgale ehitatud furgoonkerega gaasikaitseauto. Opel-Blitzi alusele rajatud masin oli esimene omasugune terves Baltikumis.