Ja nagu tootja Divergent Microfactories ise teatab, siis tõotab nende uuendus tõelist revolutsiooni autode tootmises. Nimelt on senine evolutsioon vähendanud oluliselt autode kütuse- ja energiakadusid, aga tootmine protsessina on muutunud järjest räpasemaks ja keskkonda reostavamaks. Alumiiniumsõrestikul süsinikkiust kestaga superauto on erakordne just selles, et auto tootmise koorem keskkonnale on oluliselt väiksem kui tavaautode puhul, vahendab Gizmag.

"Palju suurem reostus seni tuleb mitte heitgaasidest, vaid materjalidest ja energiast, mida autode tootmisele kulutatakse," teatas Czinger hiljuti avalikus kõnes. "Kuidas me toodame autosid, on tegelikult veelgi suurem probleem, kui autode kütusekulu." Ja tema tehnoloogia vähendab just seda koormust.

Süsinikkiududest superautokeret hoiab koos alumiiniumstruktuur, mille tootmiseks on kasutatud laserpõhist printimissüsteemi. Divergent teatab, et nende autokere kaalub 90 protsenti vähem kui tavaline autokere ja suur kokkuhoid tuleb nii kasutatud materjalis kui ka energiahulgas, mida selle tootmine nõuab. Täpsemini, kogu autokere materjal mahtus ära 120-liitrisesse kotti.

Osad prinditud, saaks kogu auto kokku panna ka väike- ehk mikrotehases, mitte tingimata  hiiglaslikes autotehastes ja seega oleks kasumlikku autot võimalik toota ka väiketootjatel. Selliste autode tootmiseks vajaliku tehase ehitamine maksaks 50 korda vähem tavalisest autotehasest.

3D-printimine on praegu moehullus, mida kuulutavad nii elektroonikatootjad, majaehitajad kui  mõistagi ka NASA. Mänguasjade printimisest ollakse väljutud, mullu esitles näiteks Local Motors oma esimest 3D-prinditud autot, keret nimega Strati. Saksamaal esitleti tänavu aga 3D-Shelby Cobrat.

Divergent Blade on esimene maanteedele kõlbav superauto. 3D-prinditud kesta sisse on pandud 700-hobujõuline hübriid-turbomootor, mis võimaldab (väidetavalt) kiirendada nullist sajani kahe sekundiga. Autokere kaalub vaid 46 kilogrammi, koos selle all üürgava mootori ja muu süsteemiga kokku 635 kilogrammi.

Küsitavusi on muidugi veel palju, näiteks pole teada, kuidas 3D-prinditud autod kokkupõrketestides vastu peaks.

Ja mõistagi, oleks suurtel autotootjatel palju lihtsam senist tööstust 3D-printeritele ümber suunata kui Czingeri-sugustel väikeüritajatel turgu üle võtta. Neil on praegu esitleda üks prototüüp. Tootmine oleks ilmselt küll pööraselt odavam, kuigi esialgu pole juttu, milline võiks uue tehnoloogia autode hinnaklass.