Vanu ja uusi mudeleid võrreldes saab alati rääkida mingitest edasiminekutest: vanade vigade parandamisest, kitsaskohtade silumisest, kvaliteedi tõusust jne. Vana ja uus Tigra on aga nagu öö ja päev. Miks? Eks eelmise mudeli kontseptsioon, milleks oli väike, odav, praktiline ja atraktiivne kupee, on Opeli arvates nüüd juba tema teiste mudelite poolt kaetud. Nii et uus Tigra vajas mingit ägedat lisaväärtust, et ninaka ja noorusliku tiigrikutsuna suurest opelkonnast endiselt silma paista.

Vana Tigra oli minu meelest tõeliselt hea auto. Mulgi oli au sellega mitu aastat ringi sõita, seda põhjalikult tundma õppida ja lõpuks armastama hakata, nagu perekonnaliikme staatusesse tõusnud lemmiksõidukite puhul ikka juhtub. Vana Tigraga sai liikuda täiesti mugavalt ka neljakesi, kuigi esmapilk madala seljatoega tagaistme suunas seda ennustada poleks lubanud. Sama iste käis ka alla, nii et Tigraga sai ka päris mitu kolimist ära õiendatud.

Tõsi, auto oli üpris mürarikas ega aidanud palju ka pigimattide kiht kere pea kõigil plekkidel. Raadiot oli ikka raske kuulata, kuna nii väikese auto kohta päris laiad ja madala profiiliga rehvid undasid ikka halastamatult. Tervest vanast Tigrast õhkus nunnu ja armas olemise kõrval vääramatult ka sportlikkust. Kahjuks olid kõigi vanade Tigrade probleemiks jõuetud mootorid. Peaaegu kardiliku juhitavusega auto resurssi ei olnud 1,4 või isegi 1,6-liitrise mootoriga lihtsalt võimalik ära kasutada. Uue Tigra seljatagune oli niisiis tugev. Startida tuli omamoodi legendi kohalt, sest kui Calibrast on saanud ikka rohkem rullnokkade sõiduk, siis Tigra on enamasti intelligentsemate autoaustajate valik. Uus Tigra sai aga lisaks eelkäija poolt kõrgele seatud lati veelgi kõrgemale upitamisele ülesandeks ka veel ühe atraktiivse eriala omandamise. Tigrast otsustati teha väike kahekohaline kupeekabriolett, kus oleks alles eelkäija praktilisus, lihtsus, töökindlus ja ökonoomsus.

Kuigi kahekohaline, on uus Tigra tõepoolest praktiline, ent paraku ikka veel mitte äkiline, nagu üks Tigra-fänn kindlasti tahaks. Proovitud 1,4-liitrine mootor tegi gaasitades küll kõva ja peenikest häält, ent taas laiadele rehvidele sätitud sõidukit puhtalt mootori jõu toel küll kuidagi mingisse dramaatilisse libisemisse viia võimalik polnud. Küll aga tagavad laiad rehvid heades oludes lühikese pidurdusteekonna. Kaks asja kokku panna ja selgubki, et oma kallimale sellise nunnu sõiduki soetanud ürgmees ei pea muretsema, et naisuke kurvis teelt välja kaldub, kiirust ületab või kellelegi tagant otsa sõidab. Miks mitte.

Väljanägemiselt kutsub uus Tigra eelkäijaga sarnaselt — kuigi tegemist on nii erinevate autodega — esile sarnaseid emotsioone. See on ühtaegu nunnu, nagu sugereerib reklaamkleebis kerel, õhates samal ajal ka lapselikku pahelisust. Uues Tigras ei tunne juht end kohatult, kui ta natuke pahandust teeb. Mängimine käib Tigra loomusega hästi kokku. Nina on klassikaline uus-Opel, tagaosas trimfeerivad aga kutsuvalt suured punased tulekoogid, mille kohal lainetab avatud katuse puhul garniirina laineline turvakaar. Kinnise katusega kerel jätkab hõbehalli metalli teemat ülilai b-piilar, luues muidu liiga tavapäraseks kujunevasse vaatesse teretulnud aktsendi. Kuna ka uue Tigra mootorid on väikesed, on need endiselt ökonoomsed. Kuna nad on uued, on need vanadest säästlikumadki. Praktilisusest rääkidest üllatab Tigra lisaks tavapärastele panipaikadele suisa kahe pagasiruumiga. Üks, mis paikneb reisijate selja taga, on piisavalt sügav, et mahutada kahte väikest reisikohvrit. Lisaks on autopäras tavaline pagasiruum, kuhu saab nii avatud kui suletud katuse puhul juba täissuure reisipauna paigutada. Katusekena voltub kaheks ja pakitakse kompaktselt kahe pagasiruumi vahelisse sektsiooni.

Veidi omapärane on Tigra pagasiluugi avamise viis. Selleks tuleb hoida korraks all nuppu auto tagaosas ning luuk avaneb automaatselt ja elektriliselt. Tore, ent selle sulgemiseks tuleb miskipärast sama nuppu nii kaua all hoida, kui luuk kinni ja lukustunud, millest annavad märku korraks vilkuvad ohutuled. Ja kui juba on hakatud tagaluuki sulgema, siis tuleb see ka lõpule viia — poolel teel olevat luuki järgmise nupuvajutusega enam avanema sundida ei saa. Tuleb see sulgeda ja siis taas avada. Viimane oli aga ka ainus väike ebakõla muidu nii sümpaatse sõiduki juures. Võiks ehk ka norida, et miks peab neiuke elektriliselt avaneva katuse ise aknaraami küljest käsitsi lahti lukustama, ent võibolla annab see hoopis autole hoogu juurde. Tegemist on ju väikese, peaaegu mänguasjaliku sõidukiga. Ja sellena sobib see väikese Eesti teedele, meie linnadesse ja iseäranis nukumajade ja mänguteedega kaetud arvukatesse eramurajoonidesse ideaalselt. Kõvakatus tagab vaikse ja sooja sõidu ka talvel. Auto on tehnikalt lihtne ega ole sportautolikult madal. Tigra pole mingi nali, seda tasub täitsa kaaluda.