Delfi test: Dacia Sandero
Daciad on baas-sõidukid, mille mehhaanika ja elektroonika on lollikindel, kuna seda kõike on võimalikult vähe ja Renault’l on teadmisressurssi nii lihtsate asjade töökindlaks ehitamiseks üleliiagi. Renault’ inseneridele on see justkui lihtsa auto harjutus igapäevase keerulise konstrueerimistegevuse kõrval. Dacia peab olema odav osta ja ka odav ülal pidada. Ning kui uskuda siin-seal avaldatud kestvusteste, siis on tarvitatud Daciad sama head kui uued. Tõesti, mis seal siis ikka ära kukkuma peaks? Uks?
Logan-sedaanid on ruumikad, mida näitab asjaolu, et neid edukalt taksodena kasutatakse. Logan MCV kolmerealine mahtuniversaal on mõni aeg tagati testituna tänini meeles kui uskumatult ruumikas auto. Kõik, kes sellega sõita said, tahtsid just tagumisse ritta ronida, kus oli tõeliselt palju ruumi. Vaatamata autos igal pool silma hakkavale redutseeritusele oli seal sõites tunne nagu kuninglikus faetonis.
Nii et mõlemad Loganid, mida Eestis müüakse (mujal saab ka kastiga ja kongiga variante), on juba iseenesest päris stiilsed sõidukid, millel oma kindel iseloom täisti olemas. Renault’l on õnnestunud endale õige eesmärk sättida ja neis raamides on tulemus suurepärane. Logan on olnud seetõttu ka väga edukas ja mitte ainult Ida-Euroopas jms. paigus — turgudel, millele Renault Dacia projekteeris. Auto sai nii hea, kindel ja lihtne, et läks hästi kaubaks ka hoopis soliidsemates maades. Eelnevast kannustatuna otsustas Renault hammustada Daciaga suutäie ka odavate, mitte enam üliodavate autode turust. Selleks loodi Aleksander, mille prantsuse autokokad lõpuks Sanderoks redutseerisid. Tulemuseks on linlikuma olemisega luukpära, kus on püütud järgida Loganist alguse saanud lihtsat joont. Kõige ette on kinnitatud aga pidulik kikilips. Nüüd kõlbab sellega isegi pidupäeval ooperisse minna, mis siis, et kostüümi all on ikka sama vana hea maapoiss peidus. Ja nüüd kõlbab ka linnainimesel Daciaga sõita, ilma, et peaks selleks tunkesid kandma.
Dacia muutis end nö. stiilsemaks ja Sandero näeb eest tõesti päris kepsakas välja. Tuled ulatuvad moodsalt kapotile, mille pinda on aknapesudüüside kohale vajutatud agressiivsed kolmnurgad. Prooviauto oli peaaegu täisvarustuses. Lisaks saanuks tellida vaid elektri tagaakendesse, katuseluugi ja võibolla midagi veidi veel. Spoiler tagaluugil oli juba igatahes olemas. Peale raadio ja konditsioneeri muud ju vaja polegi.
Auto ümber tiirutades muutub pilk kriitiliseks üksnes tagaotsa silmitsedes, mis jätab tänu kõrgetele ja peenikestele tuledele väga vertikaalse mulje. Poolprofiilis pole Sanderole etteheiteid teha. Välisdetailidest hakkavad silma veel mattkroomi tooni plastist ukselingid, mis näevadki välja nagu need oleks plastmassist, mitte metallist, olles seega ausad.
Millegipärast on aga loobutud Dacia senisest logost ja tehtud uus. Võibolla näis sellisele „stiilsele“ sõidukile tõesti ehk omamoodi feodaalse vapi kinnitamine kohatu, ent uus logo on jällegi puhtalt pudeliavaja. Kui see juba tagaluugil on, siis võiks see lahtikorkijana ka töötada — piknikul kena ja lõbus kasutada! Praktilisuse poolelt vaatab otsa 320-liitrine pagasiruum, mis avardub tagaistmete arvelt. Sanderoga pole ka mingit probleemi viiekesi sõita. Neljal on aga ruumi üsna lahedalt. Interjööri on vürtsitatud mattkroomi tooni konsoolivõre ja jällegi Logani võrreldes „stiilseteks“ kujundatud käepidemete abil. Kõikjal laiub plast, mida ei pea aga häbenema, kuna see tundub käe all tahe ja tugev. Elektripeeglite lüliti on peidetud käsipidurikangi alla, nii et kui juht sõidu ajal peeglit liigutab, imestab kaassõitja: „Kuidas ta seda küll teeb!“
Mootorivalikus on millegipärast kaks jõuallikat: 1,6-liitrine 87 hj ja 75 hj 1,4. Vahe on vaid tosin hobujõudu! Esimene kiirendab sajani 11,5 sekundiga, teine 13ga. Esimene võtab linnas 10 ja maanteel 5,6 l/100km, teine vastavalt 9,8 ja 5,4. Nii et pole mingit põhjust seda marginaalselt väiksemat mootorit valida, kuna Sandero vajab kõiki neid 87 hj, mida 1,6 pakub. Šassii võtaks vastu ka võimsama mootori dünaamika. Üheski pööretevahemikus pole tunda, et Sandero kuidagi jõulisemalt „astuma“ hakkaks. Samas pole minek ka ühtlaselt jõuetu, vaid arvestatav. Vedrustus on ülipehme ja ebatasasel maa-maantee asfaldil või kanalisatsioonikaevudest pikitud linnatänaval on tekistuste ületamine lust. Lisaks ei kolise ega nagise seda kõike tehes autos midagi. Kõik näib tugev ja kvaliteetne, mida Dacia ka on.
Ostes Sandero, saate aga ka oreli! Maanteel tekkiv tuulekohin pole ei vilin ega undamine, vaid pidevalt muutuv muusika. Nagu oleks õues kogu aeg torm. Mitmehäälne helitaust võib häirida, aga seda võib võtta ka osana autost. Aleksander laseb maanteel lihtsalt muretult vilet, muud ei midagi. Raske öelda, kas Sandero osutub nii edukaks kui Loganite pere. Karta aga on, et teatud kontingent otsibki oma uuest autost mitte isegi niivõrd seda madalat hinda (kalleim Sandero Laureate jääb alla 150.000.- krooni) kui just toda lihtsust. Maitseasi, kas kikilips ja mansetinööbid siia sobivad või mitte.
