Miks on nii, et kui on auto, siis paratamatult tuleb juttu ka autoromantikast? Romantikast, täpsemalt sellest, mida kõike ja kuidas autos teha saab, ei kirjuta ükski käsiraamat. Olgu, Uber kirjutab oma reeglites, et ärge mitte mõelgegi: “Sõidu ajal seksimine on keelatud nii klientidele kui juhtidele ükskõik millises auto osas.”

Tõenäoliselt ongi käsiraamat see ainus lektüür, mis elu tõsiasjadest vaikib: reklaamid, filmid, naisteajakirjad, lehesabad, plakatid, jututoad…kõik kohad on täis vihjeid ja otsesõnu soovitusi, mida kõike autos teha võiks. Pikast pilgust ööune magamiseni (meenutage kasvõi Volvo reklaami).

MIKS? Autoromantika kaks peamist takkautsitajat on põnevus ja võimaluse puudumine. Jah, täpselt. See on piisavalt põnev, et vähemalt korra elus kogeda ning tihtipeale on auto ainus koht, kus privaatselt oma tunded laiali laotada. Seda muidugi juhul, kui kõik muud tegurid privaatsust toetavad.

KUIDAS? Haagissuvilat (see iseseisvalt ei sõida nagunii) või matka-autot kõrvale jättes – ega te ju ometi ei arva, et autoromantika võiks igavesti kesta? Auto sobib kirglike hetkede jagamiseks ja kähkukateks. Kolme-minuti kopuleerumine koos riietuse ja politsei hoiatusega, seda see on.

Mida vanemaks asjaosalised, seda tõenäolisemalt on auto see paik, kus korraks silma vaadata, hetkeks kätt puudutada, võib-olla kergelt vurrud kokku panna – ja seda kindlasti mitte sõidu ajal vaid turvaliselt kõrvaliste pilkude eest varjatud kohas, auto pargitud, käsipidur peale tõmmatud – ning siis hotellitoas või koduseinte vahel oma paaritumismänguga jätkata.