Nende kahe ülimalt heas vormis vanakese kõrval esitletakse Suurbritannias 325 hj Insignia VXR'i ning Opeli ajaloo võimsaimat mudelit, 6,2-liitrise V8 mootoriga VXR8 Bathurst S Editionit. Köitvamad on siiski need kaks kena klassikut.

XRV kontsepti joonistas Opeli 1960ndate karismaatiline disainiboss David Jones. Lutsukala-libeda kujustusega masinat näidati esmakordselt 1966. a. Genfi autonäitusel. Jones väitis keerutamata, et tema arvates osutab XRV lapik teravik otse autodisaini tuleviku südamesse.

Oranžikaskollase auto uksed avanesid linnutiibadena üles, esilaternad ilmusid vajadusel kapotist välja. Esiklaas on autol jagatud peene triibuga märkamatult kaheks. XRV salong olevat olnud proovikabiiniks mitmetele nutikatele ideedele. Eelkõige oli tegu aga General Motorsi 1960ndate Euroopa disainiosakonna jõulise enesekehtestustootega.

1970. a. ilmavalguse kätte veerenud Opel SRV prototüüp nägi välja vähemalt sama radikaalne kui tollel perioodil Itaaliast tulnud ideeautod. Earls Court Motor Show'l debüteerinud 5 meetrit pikk ja ülimadal, vaid 1 m ja 5 cm kõrge SRV ehk Styling Research Vehicle (disainiotsingu sõiduk) oli Wayne Cherry loometöö. 1992-2003. a. oli see mees kogu GMi disaini juht.

Kirenoole kujuline SRV oli neljaukseline ja neljakohaline sportauto, mille tagumistel ustel välised lingid puudusid. Põikiasetusega keskmootor mahtus veel teise istmerea taha kenasti tagateljest ettepoole ära. Vedrustus oli aerodünaamika ja mootoriehituse piire penetreerival autol elektriline ning reguleeris oma kõrgust automaatselt.

SRV terav nokk oli valmistatud nii, et paneelide liigutamisega sai selle kuju kiiruse kasvades muuta. Kerepaneelid olid klaasplastist. Kogu nupustik paiknes juhiukse küljes ning näidikute hulgas oli ka manomeeter, mõõtmaks kerele mõjuvat survet.