Uskumatu, aga tõsi – Fiat 500 on toomises olnud juba peaaegu üheksa aastat. 2007. aasta 4. juulil Torinos toimunud esitlusel oli tuld, suitsu ja pauku rohkem kui Türgi sõjas ning ürituse mastaape sai vabalt võrrelda olümpiamängude avatseremooniaga. Takkajärgi tarkusena võib nüüd öelda, et põhjust paugutada jagus, kirjutab Accelerista.

Taevas Fiati impeeriumi kohal on püsinud vahelduvalt sombune juba oma tosin aastat, aga 500 särab läbi ka kõige paksematest ja tumedamatest pilvedest.

Olgugi, et põhimõtteliselt kujutab 500 endast suhteliselt kallist nišimudelit, naudib ta stabiilset müügiedu (mullu ja tunamullu umbes 180 000 tükki aastas, kokku umbes 1,5 miljonit) ja püsib viimastel aastatel Fiati enimostetud mudeli staatuses, isegi märksa odavamast ja praktilisemast Pandast eespool.

Ehkki tänu retrodisainile on uus Fiat 500 (sama tähisega, kuid tagamootori ja tagaveoga auto figureeris Fiati valikus aastail 1957-1977) nii itaaliapärane kui üldse võimalik, toodetakse seda hoopis Poolas Tichys.

500 edukusest räägib ka tõsiasi, et esimene facelift tehti talle alles mullu, kaheksa aastat pärast tootmise algust. Selle „ilulõigatud“ mudeliga me seekord sõitmas käisimegi.

Kõige parem uudis on see, et iluoperatsiooniga pole midagi halvemaks läinud. Fiat on palju kordi osanud „värskendamisega“ ära solkida algupärase disaini (varasemast ajast meenub eelkõige Ritmo, uuemast Grande Punto), ent 500 on säilitanud kogu oma stiili ja sarmi.

Umbes nagu Sophia Loren – aastad võivad mööduda, silmipimestav ja jalustrabav ilu vaikselt hajuda, aga veetlus jääb.

Leidub muidugi teinegi koolkond, kes spetsiifilise madala kurguhäälega on alati valmis jaurama, et „kuradi makaroniõgijad ei oska üldse autosid teha“ või „mõttetult kallis, sama papi eest saab saksast normull viienda bemmi“ või „sellise punniga sõidavad ainult eided ja peded“.

Tere tulemast, arvamuste paljusus! Aga kõigile Fiat 500 võludele vaatamata oleks pööraselt igav, kui muid autosid tänaval enam ei näekski.