100 aastat, tuhandeid sohvreid ja kaks suurt eelistust

 (6)

Kadestamisväärses seisukorras VAZ-2101 Peterburis toimunud autonäitusel paar aastat tagasi
Kadestamisväärses seisukorras VAZ-2101 Peterburis toimunud autonäitusel paar aastat tagasiFoto: ALEXANDER DEMIANCHUK/REUTERS

Järgmisel aastal saab Eesti Vabariik 100-aastaseks. Eelmises LP auto-eris kutsusime lugejaid arvamust avaldama, mis on Eesti 100 aasta olulisim auto. Arvamusi oli garaažiseinast seina.

Esiteks: mida üldse 100 aasta mõjukaima või olulisima auto all mõista võib?

Võib arvata, et absoluutset, vaieldamatut tõde välja selgitada ei saa, sest aegruum, milles on elatud, on inimesiti erinev ja autode mõju põlvkondadele niisamuti. Peale selle on auto alati midagi enamat kui lihtne tarbeese. Perede ja inimeste autodega seotud lood erinevad üksteisest ju hoopis rohkem kui näiteks köögilaudade, tumbade või kasvuhoonete lood. Nii et eelistused on kindlasti subjektiivsed. Aga see ongi oluline, muidu võiks ju lihtsalt statistikasse kaevuda. Saabunud kirjades joonistusid (pilk sai heidetud ka üleskutselugude kommentaariumitesse) laias laastus välja kaks mudelit, mis teistel pikalt eest minema rebisid. Kokku mainiti üle poolesaja automargi ja -mudeli.

Ent statistikast ei saa siiski ka päris mööda, sest see annab kõigele pisut üldist konteksti juurde. Esmalt natuke autode koguarvust Eesti ajaloos.

Pikk vaikus, äkilised sööstud

Kui aluseks võtta andmekogum, mis on pärit Eurostatist, ENSV rahvamajanduse statistikast ja Vikipeediast, siis nähtub, et 1921. aastal oli Eestis 1000 elaniku kohta 0,1 autot, 1970. aastal aga 20.

Seotud lood:

Tõeliselt saime aga rattad alla 1990-ndate esimeses pooles: 1990. aastal oli tuhande inimese peale 154 autot, 1995. aastal juba 265. Eesti oli 1990. aastate esimesel poolel Euroopa kiireimini autostuv riik, 2014. aastal oli meil 496 sõiduautot tuhande elaniku kohta. Ruumi on, Leedus on vastav näitaja napilt üle 600 ja Euroopa rekordit hoiab Luksemburg ligi 700-ga.

Loe veel

Eesti oli 1990. aastate esimesel poolel Euroopa kõige kiiremini autostuv riik, tolleks ajaks oli auto igal neljandal.

Nüüd aga lugejate eelistuste juurde.

Ajast enne Teist maailmasõda ehk vabariigi algusaegadest ei mainitud ühtegi sõidukit, mis polegi väga imekspandav – kui palju tollaseid autojuhte meie seas ikka alles on?

Rene Levoll Nõmmel asuvast Eesti vanatehnika muuseumist sõnab toonaseid trende iseloomustades, et kahe ilmasõja vahel oli poppe marke põhimõtteliselt kaks, mõlemad USA omad. Kuni 1920-ndate lõpuni oli selleks Ford T ehk Pleki-Liisu, maailma esimene auto, mida hakati konveierimeetodil tootma. Hiljem lisandus Chevrolet.

Täpselt saja aasta tagune Ford T - auto, mis oli kahe ilmasõja vahelises Eestis üks olulisemaid. Foto: Wikimedia Commons

Pleki-Liisusid ehitati 19 aasta jooksul üle 15 miljoni. Eestis oli neid näiteks 1926. aastal 185 eksemplari, teisi mudeleid oli oluliselt vähem. „Aastal 1927 tuli välja uus Fordi mudel – Ford A, kuid see oli oma aja kohta üsna arhailine ja Chevrolet hakkas sellega,” ütleb Levoll. „Näiteks 1930. aastal oli seis üsna tasavägine – u 2200 auto seast oli 480 Fordi, 458 Chevrolet’d. Kui 1932 tuli välja uus Fordi mudel, millel oli V8 mootor, viis see tehniline uuendus Fordi tehase taas konkurentsis esikohale. Seisuga 1940 oli Eestis umbes 6500 autot, neist 586 Fordi, 276 Chevrolet’d.”

Edasi nõukogude aja juurde. „Väidan, et igal põlvkonnal on omad eelisautod,” kirjutab meile end 70-aastaseks vanameheks nimetav Jaan, kes koolipoisina unistas Pobedast, hiljem vanast Volgast ehk GAZ-21-st ja on nüüdseks jõudnud sõita aukartust äratava hulga, umbes paarikümne masinaga. „Minu kasutada olnud autode rivisse mahuvad järgmised automargid: GAZ-51, UAZ-450, ZIL-130, ZIZ-5 (oli vist ameeriklaste Studebakeri kloon), GAZ-53, GAZ-69, edasi juba sõiduautod GAZ-22V (GAZ-21 pikap-variant), järgnes piruka-Moskvitš (numbrit ei mäleta, furgooniga Moskvitš 412 baasil ), edasi tuli tööautoks GAZ-24, siis VAZ-2106, Volvo 940, Opel Vectra jt. Isiklikest autodest olen pidanud mudeleid ZAZ-968, Žiguli 2101, Opel Rekord, Hyundai Accent, Mercedes-Benz 220D, Suzuki Grand Vitara. Viimasel ajal olen restaureerinud ühe GAZ-21 eksportvariandi, kuuris on veel üks Volvo 940.”

Milline neist aga valida? „Lihtne küsida, raske vastata,” ütleb Jaan. „Vene autodest kaldun eelistama Volgasid (21 ja 24), olen neid ise sisuliselt nullist üles putitanud. Olid töökindlamad. Välismaa omadest eelistan siiski Mercedest, mis on pensionäri auto, rahulik töökindel loom.”

Kaks enim mainitut

Kõige rohkem toodi nõukogude aja autodest esile Žigulid üldisemalt ja iseäranis tihti esimest mudelit VAZ-2101, mille võibki lugejate mainimiste poolest vaieldamatuks võitjaks kuulutada.

„VAZ oli 20 aastat järjest eduka inimese sümbol,” kirjutab Mart. „Nooremad kimasid tuunitud vana 01 ja 011-ga, soliidsemad sõitsid jällegi 06 või 07-ga.”

Või nagu üks kommentaator VAZ-i kasuks argumente loetleb: sajandi olulisim auto peab (muu hulgas) suutma näidata tagatulesid teistele oma ajastu autodele, olema raskesti kättesaadav, veel viieaastasena maksma järelturul rohkem kui uuena.

Nagu autode väike üldarv 1970.–1980. aastatel näitab, jäi VAZ paljudele siiski kättesaamatuks unistuseks. Buumide arvestuses on kõige hoogsama autostumisaja suurim komeet siiski Ford Sierra. Abiks on ARK-i arvud: 1995. aastal esmaregistreeriti Eestis 10 556 Fordi, millest suurima osa moodustasid Sierrad.

GAZ-21 valmistub Moskvas võidusõiduks. Foto: Misha Japaridze/AP

Kui mõelda, mida see piltlikult tähendab, siis keskmiselt võeti päevas arvele 30 Fordi ja see tähendab omakorda (jällegi piltlikult jagatuna), et igasse Eesti maakonda tekkis sel aastal iga päev juurde kaks Fordi (enamasti ilmselt kasutatud Scorpiot ja Sierrat). Iga päev.

Ka kirjades jääb Sierra enim mainitud mudelite seas üldkokkuvõttes teisele kohale. „See oli nii minu isa kui ka minu esimene isiklik auto,” meenutab Sierrat üks LP-le kirjutanuid Raigo. „Isal oli selleks 1983. aasta väljalase ja minul 1991. aasta oma. Väga hea teelpüsivus, kütusekulu väiksem kui mõnelgi tänapäevasel uuel, laia leviku tõttu ülimalt odav varuosaturg, ruumikuselt väga hea.” Ent roosteuss oli see, mis end Sierrast läbi näris.

Kolm esimese põlvkonna Ford Sierrat Foto: Wikimedia Commons

„Peaaegu igas Eesti perekonnas on mingil ajal olnud Sierra,” kirjutab Henri. „Juba mudeli nimetus iseenesest toob inimeste mõtetesse 1990-ndad ja sellega seotud esimese lääne auto kultuse.”

Sierra polnud siiski päris esimene: kui 1992. aastal registreeriti kõige rohkem VAZ-e, siis 1993–1994 oli Eesti olulisim uudissõiduk (vana) Opel Ascona, mis juhtis ARK-i tabelit. Ka seda mainiti vastanute seas palju kordi.

Maanteeameti liiklusekspert Villu Vane ütleb Sierra ja VAZ-i tähtsust võrreldes, et Žiguli tulekuga hakkas autode arv kiirelt kasvama, suurenes liiklussagedus ja vahemaad lühenesid. Kuid üldiselt jäid autod tollal siiski veel suhteliselt kättesaamatuks ja vabamüügis neid polnud, ütleb ta.

Sierraplahvatus

„Teine muutus oli 1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus, kui Eestisse hakati kasutatud autosid sisse tooma,” ütleb ta. „Enne legendaarset Sierrat oli ju ka Datsun, kuid ilmselt on Sierra mõju siiski suurem. See polnud mitte lihtsalt Žigulist etem välismaa auto, vaid tegemist oli selles ajajärgus moodsa ja Žigulist ohutuma autoga. Sierra tulekuga muutus ka Eestis moodsa auto soetamine võimalikuks ja taskukohaseks ning auto muutus igapäevaseks tarbeesemeks.”

Ka Datsun Cherryt toodi korduvalt esile, nagu ka paljusid Volga mudeleid, eeskätt vanemat Volgat (GAZ-21), samal ajal kui näiteks Moskvitši fänne oli üsna hõredalt: mudelit 412 pidas olulisimaks näiteks ainult üks vastaja. Neid, kes marki üldisemalt nimetasid, oli arvestatav hulk.

Keskmiselt võeti päevas arvele 30 Fordi, jämedalt võttes igasse Eesti maakonda kaks tükki. Iga päev.

Ent oleviku poole tulles võib aastad 2000–2010 Eestis ümber nimetada Volkswageni kümnendiks. Neid registreeriti kõige rohkem ja mitte ainult kokkuvõttes, vaid ka igal aastal eraldi. Võib arvata, et peamiselt olid need ikka Passatid ja Golfid, mille muistsemate versioonidega sõideti siin muidugi ka enne sajandivahetust. Niisiis võib stabiliseerunud, euroopaliku Eesti vapimasinaks nimetada Volkswagenit.

Jako kirjutab: „Minule tuli olulisema automargina kohe meelde vana (aga suure kütusepaagiga) VW Passat, millega ühel hetkel terve Ida-Eesti rahvas Venemaalt odavamat kütust käis toomas. Tundus, et see on Narvas ainuke kasutatav automark. Ühel hetkel pandi sellele muidugi piir peale, aga meediakajastust sai Passat (mis iseenesest on väga töökindel ja mõnus auto) kõvasti.”

Aga enim mainitute seast siis kumb – Ford või VAZ, Sierra või 2101? Ilmselt võibki vaidlema jääda. Esimese teene on eestlastest tõelise autorahva tegemisele kaasaaitamine, teine oli pikaajaline ihalusobjekt, mis jõudis väheste õnnelikeni ja mida hoiti kui prillikivi, ent mille emotsionaalne jälg oli seetõttu ehk sügavamgi.

Ford Sierra XR4 Foto: Wikimedia Commons

Seega võib sajandi olulisima auto absoluutsele tõele mittepretendeeriva esikümne emotsioonide, mainimiste ja statistika põhjal kokku võtta nii: esikohta jagavad VAZ-2101 ja Ford Sierra, seejärel tulevad mainimiste arvult Datsun Cherry, Opel Ascona, VW Passat, VW Golf, Audi 80, Volga (eeskätt GAZ-21), Moskvitš kui selline (mudelit täpsustamata, sest hääled jagunesid nii paljude eri mudelite vahel) ja päris uuemast ajast võiks neile ehk statistika pealt lisada Škoda Octavia.

Mis saab olema 21. sajandi Eesti olulisim auto? On see äkki elektriline või lendav või üldse midagi hoomamatut? Selle küsimuse tõstatab ja vastused võtab kokku ilmselt keegi kunagi siis, kui meist sinuga, hea lugeja, on saanud sama kauge ajalugu, nagu meile praegu paistavad Pleki-Liisude päevad. 

Kaks Opel Asconat suvitusmiljöös Foto: Wikimedia Commons
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised