Vana-Egiptuse allakäigu üheks käivitajaks võis olla võimas vulkaanipurse

 (19)

Vana-Egiptuse allakäigu üheks käivitajaks võis olla võimas vulkaanipurse
Päikeseloojang Giza kohal. AP

Purse ei toimunud küll Egiptuses kohapeal, vaid kusagil mujal maailmas - koht polegi tegelikult oluline. Purske mõju polnud ses mõttes otsene, et püramiidide vahel ei voolanud laavajõed. Kuid atmosfääri jõudnud peened osakesed ja tahm võisid viia selleni, et Niiluse kaldaid tabas ikaldus, mis omakorda viis rahutuste ja allakäiguni.

Sellise versiooni asjade käigust on välja pakkunud teadlased äsja ajakirjas Nature Communications avaldatud uuringus.

Pisut meenutab see stsenaarium dinosaurustega juhtunut - ka nemad ei põlenud asteroidi maale kukkudes kõik lihtsalt hoobilt ära, vaid paljud said otsa seetõttu, et atmosfääri jõudnud tuha ja tolmu tõttu tekkisid sedavõrd tihked pilved, et taimed ei saanud enam fotosünteesida ning toiduahel kukkus kokku.

Vana-Egiptuse alguseks loetakse umbes aastat 3100 eKr ja lõpudaatum paigutatakse aastasse 30 eKr, mil riik roomlaste poolt üle võeti. Uue teooria järgi võisid roomlaste ülesande oluliselt lihtsamaks teha segadused, rahutused ning riigi ja kultuuri üldine allakäik. Neid põhjustas see, et vulkaanipurse lõi Niiluse jõestiku ja jõekaldal askeldavate inimeste elu täiesti sassi.

On teada, et kliimamuutused ja sotsiaalsed rahutused käivad sageli käsikäes ja viivad dramaatiliste muudatusteni majandus- ja poliitikaelus, mille tulemusena võivad terved tsivilisatsioonid kaduda. Egiptuse puhul uurisid ajaloolased monumenti nimega al-Miqyas, mis on ehitatud üheksandal sajandil. Seda on muuhulgas kasutatud Niiluse suvise kõrgvee taseme üle arve pidamiseks, andmed viivad 7. sajandini. Loodi mudel jõe veevoolu mahtude, veetaseme ja nende aastate vahel, kui kusagil planeedil vulkaanipurse oli.

Loe veel

Seotud lood:

Et 7. sajandist varasema perioodiga seoseid luua, uuriti muistsete ajaloolaste ülestähendusi ja seda, mida neis jõetaseme, üleujutuste ja muu kohta öeldud on.

"Kui Niiluse voolamine oli hea, oli jõeorg üks põllunduslikult produktiivsemaid paiku kogu tollases tsiviliseeritud maailmas," ütles kliima-ajaloolane Francis Ludlow Dublinis asuvast Trinity kolledžist. "Aga jõgi oli kuulus selle poolest, et veetase varieerus väga palju."

Tuul ei saanud puhuda

Igal suvel tulevad ekvaatorilt mussoontuuled, mis puhuvad üle Niiluse ülemjooksu. Mussoon on püsiv tuul, mille suund sõltub aastaajast. Suvel puhub see merelt maale ja toob kaasa rohkelt niisket õhku ja sademeid. See tähendab, et veetase jõe ülemjooksul tõuseb palju. Rohke vesi kannab alamjooksule ehk sinna, kus muistse Egiptuse linnad asusid, kaasa viljakaid setteid, tänu millele iidne põllundus õitseda sai. Kui mussoone polnud, jäi ilm iga-aastase viljakandva pinnase lisandumise ja muidugi ka piisava veeta saak nigelaks. See viis toidupuuduseni.

Niiluse jõgikonna kaart. Parempoolne haru on tänapäeva Etioopiast Tana järvest algav Sinine Niilus, lõunapoolne Valge Niilus. Jõed ühinevad Sudaani pealinnas Hartumis. Wikimedia commons

Ajaloolised ürikud märgivad, et üks selline ikaldusperiood oli Ptolemaioste dünastia (sellele pani aastal 323 eKr pärast Aleksander Suure surma aluse ta sõjapealik Ptolemaios I Soter) ajal. Umbes aastal 44 eKr, mil troonil oli kuninganna Kleopatra VII (tänapäeval tuntud lihtsalt kui Kleopatra), toimus kusagil maailmas (kus, seda teadlased praegu öelda ei oska) erakordselt tugev vulkaanipurse, mis paiskas atmosfääri rohkelt tuhka ja kuumi gaase. Need ei lasknud mussoontuultel tavapärasel viisil puhuda, vaid justkui summutasid merelt tulevad niiske õhu voolud. See viis Egiptuses näljani, põllumehed hakkasid abi otsinguil linnadesse liikuma ja seal tekkisid katkupuhangud.

Rahutuste tõttu kokkukukkumise veerel riiki oli tollal jõudsalt impeeriumi laiendanud roomlastel oluliselt lihtsam üle võtta. Pärast kuninganna Kleopatra traagilist surma aastal 30 eKr (ta kas tegi enesetapu, lastes end kobral hammustada või siis mürgitati kellegi teise poolt) sai Egiptusest Rooma impeeriumi provints.

Kuningas pidi koju tagasi pöörduma

Vulkaanid võivad tuua selgust ka teise Ptolemaioste dünastiaga seotud küsimusse. Rooma ajaloolane Justinus on kolmandal sajandil eKr kirjutanud valitsejast Ptolemaios III Euergetesest, et too pöördus sõjakäigult Seleukiidide riiki ehk toonasesse Süüria kuningriiki Egiptusesse tagasi, kuna kodus möllasid mingit laadi rahutused. Kui seda poleks juhtunud, oleks Justinuse hinnangul Ptolemaios III kindlasti kogu Seleukiidide riigi vallutanud.

Seetõttu on ajaloolastel olnud küsimus - mida sai küll kodus nii häirivat juhtuda, et kuningas pidi loobuma sellise suure maa-ala vallutamisest, mis koosneb tänapäeva Iraagi, Süüria ja veel muudegi ümbritsevate piirkodade aladest? Taas võis vulkaanipurske tõttu pidurdunud mussoontuul ja sellest tulenev nälg Niiluse orus massirahutused kaasa tuua, oletatakse.

Sel sajandil pole veel vulkaanipursked mussoone häirinud, kuid see võib juhtuda igal hetkel, usub Yale`i ülikooli teadlane Joseph Manning.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised